Tuli ette. Sõna pandaeemia on iinlaste süü. Kus mudu need must-valged armsad karud elavad ja pambust nosivad, ku seal. Ehk levitavad nemadki patsille. Võõrkeelsete sõnade käigus meenus üks, mille ma kodumaal õppisin. Tuletab tänapäevast meelde.
Öeldi Talnas mulle kord, et mingi asi on defka. Mina pärisin, et mis tuu om. Sain targemaks, mulle igapäevane kogemus. Olevat lühendus sõnast defitsiitkaup. Midagit, mida letis ei ole, raske leida. No just nigu meie kooviidi ajastu.
Mina olen selline kentsakas, kes peab ise oma silmaga kõike nägema, enne ku kuldnad lauale ladun. Toiduga eriti. Naabrimutt tellib küll seda kastide kaupa koju, aga mina pean ikke kindlaks tegema, et on värske, põle hallitand, hind on mõistlik.
Nüüd aga suures sügises on muu kraamiga mure. Kirjutasin kunagi õndsas Meie Õlus, et sügise on pirni aig. Just lambipirni, kuna pimeduses märkad, et üks või teine on kõrben. Mul suur apteek kõmpimise kauguses, läksin sinna, teades, et sealt saab kõike.
Selg ja neerud annavad vanu igi tihtimini tunda, eriti nüüd, ku neid lehti oma iluaias peab riisuma. See on lihtne tegu, aga nii tihti kummardamine ei ole kasuks. Mõtlen maapinna ligi, lehti kärusse korjamax, mitte temakese ees alandlikult austust avaldamas. Seda teen eniveis. Aga kangemat ku aspiriini oli pirnidele otsa tarvis osta. Viinast ei aita, ei sisse võttes, ei peale määrides.
Kujutage ette. Odavaid tablette põlndki. Ju teistelgi valud. Ei ma hakka kallist raha maksma mingi atvilli eest, ku saab toda keneerikut. Kuid valikupuudusel leppisin. Ja lambipirnid – vat netu! Küsisin järgi. Olevat aga defka. Vähemalt need, mida vajasin. Kuna, kujutage jälle ette – neid tehakse iinas! Ja sealt ei julge keegi inämp importeerida miskitki, järsku saadavad mingi värske viiruse tasuta kaasa.
Kurivaim, kuda üks riik võib terve elu tuksi keerata. Tuleb vist küünaldega läbi ajada seniks, ku rauapoes muukski vaja käia. Ehk seal veel on. Leti all. Peeru põletamiseni aga ei kavatse langeda.
Vabarna Volli
