Telli Menüü

Kommentaar – Kaheksas kurikael


Surmapatte on piibli õpetuse järgi seitse: kõrkus, ahnus, iharus, kadedus, aplus, viha ja laiskus. Nendest kõneldes olen aga kohe alguses sunnitud terminoloogiat muutma, sest kõik lugejad ei tarvitse pühakirja tõdesid omaks võtta. Mis aga ei takista neid kristliku moraali järgi elamast. Patt ei ole meeldiv sõna. Keegi ei taha end patusena tunda ega kahetseda, kui tal enda arvates midagi kahetseda pole. Ka siinkirjutaja eesmärk ei ole kristluse propageerimine, ta pole selleks kutsutud ega seatud, valitud ega vabatahtlikult hakanud. Need seitse vastumeelset omadust tuletavad aga end alatasa meelde ja kutsuvad nende olemust lahkama.

Et kogu lugejaskonnaga samale lainele saada, lubatagu kasutada väikest süütut kavalust. Loobugem rääkimast patust, nii võtame igalt blasfeemiliselt irvhambalt võimaluse vahele hüüda, et kui pada pole reostatud, pole pattu tehtud. Nimetagem need seitse sarvilist lihtsalt eluterve ühiskonna vaenlasteks, seda nad ju kahtlemata on. Vaenlastega tuleb võidelda ja võitluses on oluline teada, kes vastastest on kõige kardetavam, keda tuleb esimeses järjekorras üritada kahjutuks teha.

Õnneks ei ole me selles võitluses üksi. Kui lubatakse veel kord silmanurgast piibli poole piiluda, siis leiame sealt sama arvu voorusi. Kolme tähtsamat nimetatakse jumalikeks, ülejäänud neli peavad leppima ilmaliku staatusega. Olgu sellise liigitusega nüüd kuidas on, headeks abimeesteks võitluses võib kindlasti pidada neid kõiki. Õigemini ongi tõelised lahingulööjad pahed ja voorused ise, võitleva armee armee peastaap asub aga meie olemuses. Süda langetab õiged otsused, mõistuse hooleks jääb anda vastavad korraldused.

Kõrkus on pahe, mis tarkuse rünnakule kaua vastu ei pea. Eesti vanasõna, mis kinnitab, et uhkus tuleb ikka enne langemist, käib tegelikult kõrkuse kohta. Uhkus ei ole tingimata negatiivne mõiste, see on mõnikord vajalik ja õigustatud. Ahnus ja kadedus on kaks kurjemat ja inetumat pahet, mille vastu saab ainult tugeva õiglustundega. Apluse vastu aitab mõõdukus, iharuse vaos hoidmiseks vajame tarkust ja kindlameelsust. Viha ei tarvitse olla läbinisti halb. Tugev vihalaeng annab jõudu, millega võib korda saata midagi väärtuslikku, mis ehk muidu oleks tegemata jäänud. Mida peame kartma, on kontrollimata raev. Mitte viha, vaid vihkamine on omadus, mille tasalülitamiseks vajame ülimat voorust nimega armastus. Iga raev kulub kord õhukeseks, keegi ei suuda igavesti vihata. Armastamast ei väsi me aga kunagi. Ükski inimene ei jää iial nii viletsaks ja jõuetuks, et ta enam armastada ei jaksa.

Olemegi peapattude enamiku seljatanud ilma kaht raskekahurit – usku ja lootust – mängu toomata. Järele on jäänud vaid üks armetukene nimega laiskus. Seda esimese hooga nagu ei oskagi vaenlaseks pidada. Meenub kuulus vedelvorst Hugo Raudsepa samanimelisest lavatükist, kes haigutades lausub: „Ega ei viitsi kellelegi kurja teha küll!“ Laiskusest on aga välja kasvanud üks teine omadus, mis millegipärast on surmapattude hulgast välja jäetud. Just see on see kaheksas kurikael, millele pealkirjas vihjatakse.

Selle kurikaela nimi on ükskõiksus ja see on kõigist kõige hullem, sest sellele pole vastumürki. Ükskõiksus on laiskuse sohilaps, kes teeb üksi rohkem kurja kui kõik teised vaenlased hulgakesi. Mida sa hakkad peale blaseerunud tüübiga, kellel on iga su positiivsele püüdele vastuseks ainus reaktsioon mistahes keeles: „Kama kõik! Soravno! Ganz egal! Couldn’t care less!“ Meenub põline tarkus, et inimsoo suurim õnnetus pole kurjuse aktiivsus, vaid headuse passiivsus.

Tänapäevasel Eesti kirjanduspõllul figureerib üks kirjanik, kes ei jäta kasutamata ühtki võimalust, et pilada religiooni. Mind see ei häirinud, kuni ta kord tutvustas end paadunud ateistina. Just paadunud, mitte veendunud. Ma ei näe ühtki põhjust, miks veendunud kristlane ja veendunud ateist ei võiks teineteisest lugu pidada. Mõlemad on ju usklikud inimesed, nad usuvad ainult erinevaid asju. Üks on veendunud, et Jumal on olemas; teine sama kindlalt veendunud, et teda pole olemas. Tõendeid pole kummalgi. Veendumused on elukogemuste vili, emb-kumb võib kord teise leeri üle minna. Mäletatavasti oli Aleksandr Solženitsõn kunagi veendunud kommunist. Paadumus tähendab lihtrahva keeles, et ah, ei viitsi tühja pärast pead vaevata. Kama kõik.

Kui keegi teab rohtu ükskõiksuse, nürimeelse tülpimuse, paadumuse vastu, palun saatku mulle apteegi aadress. Minu jaoks peab keegi olema külm või kuum, leiget ma ei talu. See ,,keegi“ ei käi vaid üksikisiku, vaid ka ühiskonna kohta. Seda eriti praeguses olukorras, kus me viirusest tingitud sunderaldatuse laastavat mõju alles siis täie selgusega tajume, kui see kord lõpeb. See pole voolukatkestus, kus rikke kõrvaldamisel lamp laes automaatselt süttib, pole isegi tarvis nupule vajutada. Kõik meie soikunud rahvusliku tegevuse mootorid vajavad uuesti käivitamist ja pole kaugeltki kindel, kas leidub käivitajaid. Kui palju kaheksas kurikael on vahepeal suutnud kahju tekitada, seda saame teada alles siis. Olgem selleks ette valmistatud.

Eerik Purje


Loe edasi