Hiljuti ilmus minu sulest artikkel seoses koroonaviiruse leviku ja selle tõrjemeetmetega (Kuhu juhtida juga, EE nr 18, 8. mai 2020). Selles juhtisin tähelepanu pooltõdede kardetavusele ja kasutasin võrdlust alkoholijoobes autojuhtimisega, mida samuti avalikkusele ebaõigetes proportsioonides serveeritakse. Leian olevat õige aja seda teemat edasi arendada, riskides vallandada pealiskaudsete lugejate pahameeletormi, et õigustan roolijoodikuid. Kes võtab vaevaks minu argumente tähelepanelikult jälgida ja neisse süveneda, sellelt julgen loota teistsugust hinnangut.
Et joobnud olekus autorooli istuda ei tohiks, on vastuvaidlematu tõde, millega nõustuvad kõik, napsisõbrad kaasa arvatud. Viimased ainult kipuvad endas nägema reeglit kinnitavat erandit. Küsimärgi alla seatakse ka joobeaste, mille määratlemisel alkoholi tarvitanu ise on küll kõige ebasobivam isik. See selleks, vaadelgem pigem statistikat, mida kasutatakse joobes juhtimise vastu võitlemisel, ja analüüsigem nende tõelist tähendust.
Ontario provintsis on kaks protsenti kõigist autoõnnetustest seotud alkoholiga. Surmaga lõppenud õnnetuste puhul on see protsent juba 25, seega küllaltki kõrge. Ka ei tarvitse keegi nende arvude tõepärasuses kahelda. Avalikkusele on räägitud tõtt. Küsimus on vaid: kas täielikku tõtt? Minu arvates mitte. Ka on seda ebatäielikku tõtt vaadeldud sellise nurga alt, et see paistab tegelikkusest suuremana, seda on vastutustundetult võimendatud.
Vastutustundetus on ränk süüdistus. Palun natuke kannatust kõigilt, kelles see protesimeeleolu tekitas. Küsigem, mida esitatud statistikast võib kindlalt ja selgelt välja lugeda. Seda, et 75% kõigist autojuhtidest, kes põhjustasid surmaga lõppenud õnnetuse, olid eranditult kained. Kes oli piiskagi alkoholi tarvitanud, selle põhjustatud õnnetus liigitati eelmainitud 25% hulka. Rõhutan siinkohal, et statistika ütleb ,,alkoholiga seotud“ (alcohol-related), mitte ,,alkoholist põhjustatud“ (alcohol-caused). Tähendab, õnnetuse tekkimisel oli alkohol üks põhjustavaist tegureist. Mitte ainus ja mõnel juhul isegi mitte peamine tegur. Arvestatav tegur siiski kahtlemata.
Küsigem nüüd: mis on siis need õnnetusi põhjustavad elemendid? Julgen end ses küsimuses mõningal määral asjatundjaks pidada ja vastan. Neid on põhiliselt kolm: vilumatus, hoolimatus ja hooletus/mõtlematus. Halvim on kõigi kolme mistahes kombinatsioon. Hoolimatuse rubriigi alajaotusse mahuvad vabalt alkoholi- ja narkojoove ning mobiiltelefoni kasutamine.
Ülaltoodu peaks küllalt kujukalt tõestama, et alkoholi fataalsetes liiklusõnnetustes peasüüdlaseks kuulutamine ei vasta tõele. Isegi pooltõde on antul juhul lubamatult mugav üldistus. Kokkumätsitud vale on lihtsalt kerge silmapaistava tõevõõbaga kaetud ja see kaup müüb. Kui keegi viitsiks seda säravat pealispinda küünega kratsida, saaks ta kohe aru, mis selle all peitub.
Arvan taas kuulvat protestihääli. Mis huvi peaks valitsusvõimudel olema teadlikult levitada tõeks maskeeritud valet? Vastan: võimulpüsimise huvides. See on puhtakujuline populism. Alkoholi kahjulik toime on kõigile teada ja mõistetav, selle rõhutamine on just, mida me seaduste tegijailt ja rakendajailt ootame. Teised elemendid on ebamäärasemad, nende tuvastamiseks tuleb ajusid pingutada ja seda me ei viitsi.
Eesti vanasõna ütleb: laiskus on kuradi peapadi. Laiskus on ka üks piibellikust seitsmest surmapatust. Kahjuks tuleb vaid vähestele pähe, et see kehtib ka mõttelaiskuse puhul.
Veel natuke statistikat. Uimastid põhjustavad umbes kaks korda nii palju õnnetusi kui alkohol, kuid vastavaid süüdistusi ja süüdimõistmisi on vähe, sest narkojoovet on raske tuvastada. Alkomeetri andmed on iga kohtuniku jaoks püha sakrament, politseiniku jutt arvatava narkojoobe kohta ei maksa midagi.
Siin tuleb ilmsiks teine kurbloolus: me usaldame masinat rohkem kui inimest. Oleme loonud endale roboti ja laseme sel end käsutada, enda mõtlemist suunata. Samas kummaline topeltstandard: teise roboti andmeid me ei usalda. Radar mõõdab auto sõidukiirust sama täpselt kui alkomeeter joovet, kuid politseinikul on vabad käed sellest üle vaadata. On täiesti aktsepteeritud tava, et politseinik tõmbab radari mõõdetud kiiruse madalamaks või laseb seaduserikkuja suulise hoiatusega läbi. Enne alkomeetri leiutamist oli tal sama õigus joobe hindamisel ja mina isiklikult olen veendunud, et see moodus tagas parema ohutuse.
Võttis aastaid, kuid lõpuks ometi on roolis mobiiltelefoni kasutamine seadusevastaseks tunnistatud. Kuid ainult pisieksimuseks. Kui mind seataks valiku ette, kas lasta end sõidutada sohvril, kes on kaks õlut hinge alla pannud; või sellel, kes roolis kasutab mobiili mitte ainult rääkimiseks, vaid ka sõnumi edastamiseks (<i>texting</i>), siis valin kõhklematult esimese. Viimane saab politseile vahele jäädes korralekutsuva laksu vastu sõrmi, esimene aga kriminaalsüüdistuse ja ta pannakse roolijoodikuna häbiposti. Vabandan jämeda võrdluse pärast, kuid ei suuda jätta küsimata: kumb on ohtlikum, kas joobnud juhm või loodud loll?
Artikkel kisub lubamatult pikale. Lõpetan sõnumiga pühendunud alkoholivastastele: ärge lakake samas suunas tegutsemast. Kuid loobuge illusioonist, et kui teil õnnestuks joobes autojuhid teedelt kõrvaldada, ei juhtuks enam ainsatki surmaga lõppevat õnnetust. Vaadake ülaltoodud statistikat ja küsige endalt, kas poleks mõttekas oma tegevuspõldu avardada.
Eerik Purje
