Häda on selles, et temake võtab asja liialt tõsiselt. Takseerib igast küljest, kontrollib, kas okkad jäävad külge. Ühel aastal tegin nalja, üteldes, egas sa tantsupartnerit või elukaaslast otsi, et igast nurgast ja suunast pead üle vaatama. Muidugi sain kurja pilgu osaks, aga õnneks mitte valju noomituse.
No see oli alles ooperi esimene laul. Õnneks kena noormees aitas kuuse autokatusele siduda. Enam ei ole nii paindlik kui nooruses. Seda pauerit või jõudu ka üllatavalt vähem.
Vanasti raiusin, andestage endise metsamehe huumorit, et ei mingil juhul tule jõulupuu tuppa kuni päev enne jõululaupäeva. Nii oli minu peres komme. Aga ka seal kaotasin lahinguid, sõjani ei soovi ma kunagi minna. Ent paistab, et igal aastal tuleb seda teist aariat kuulata varem ja varem. Et toome kuuse tuppa.
Kolmas soolo oli vanasti ainult minu taluda. Nüüd aga olen mitu head aastat noorsandile lootnud. Ets on tubli poiss, tuleb onule appi. Kuna kolme inimest on nüüd vaja selleks tillikaatseks operatsiooniks. Üks, kes puud hoiab, teine, kes põrmandal puujala, noh see vist vale sõna, aga too kaadervärk, mis puud toas püsti hoiab, selle polte kinnitab tüve külge. Ja muidugi inspektor kamandab alati, et kas kura või hää kätt keerata, et viltu on, poisid, rohkem akna poole ja nii edasi. Ühel aastal panin vatitropid kõrva, et need käsud ei oleks nii valjud. Märgati kahjuks. Kui ma ütleks, et kellelgi on elevandimälu, saaks ehk isegi kõrvakiilu. Nii et ei ütle. Aga toda tegu ei ole unustatud.
Pigi peopesadel, higi otsmikul, ei see mõnus ole. Ja kolmekuningani peab puukest jootma suhkruveega. Siis lohista ta autotee man. Milleks?
Aga kõige suurem nöök lõpuks. Kuna vabaturg lubab defitsiidile anda oma hinna, siis isegi vanuri hinnaalandusega, maksis puu kaks korda rohkem kui mullu. Peaaegu kakssada paksi pärast taksi! Jõulud on tänavu kallid. Olgu siis kenad ka, kõigile. Teie
Vabarna Volli
