Vata, kui inime nii vanaks ja väetiks jääb, et ei taha enam suurt saada ega jämedat jagada, siis ta õpib piskuga läbi ajama ja sellest rõemu tundma. Mind keski jõululauba õhta keriku ei vii, evangeelijumm jääb kuulmata, aga pühad tahaks kudagi ikke ära pidada. Ja siis mõtled, et oled ju küll vana, aga jeesuslapsuke on veel vanem ja tema jaksab kõigi südamesse armastust külvata. No kui tema jaksab, siis pean mina kah sellega toime tulema.
Meie teeme omas peres nii, et ühe jõuluvorsti järame ikka Kataga kahe peale ära ja mõtleme sinna pitsi valget viina kah kõrvale, kõrisõlm seda kraami enam ästi vasta ei võta. Küinlad paneme põlema ja nende valgel käime paar tiiru lapsepõlves ära, soovime neile kah äid pühi, kes ammu enne meid surid vai muidu kadunuks jäid. Puhta jõululume sehes ja veel puhtama jõuluvalguse paistel on kõik võimalik.
Tiiviid pole Kata terve kuu lahti teind. Ütleb, et akkavad liiga vara seda jõulujura ajama. Kui pühad käes, oled kõrini tüdind. Nüid kah jätame kinni, sest kohe tuleb see poksimise päev, kus kõike poole innaga pakutasse. Ei taha meie seda poolt ega vaja veerandit. Meie südametes sajab jõululumi ja sellest meile piisab.
Kas ma teile äid pühi soovisin? Oi eldeke, vist unustasingi! No rõemsaid jõulusi teile kõigile ja ead uut aastat takka pihta! Kui ing sehes seisab, ehk ajame uuel aastal veel sõnakese vana juttu.