Mulle teeb nalja, kui inimesed ütlevad, et neil pole aega. No kuda nad siis väljaspoole aega sattusid? Mõni tark püiab põhjendada, et aeg on raha ja raha on vähe, järelikult on aega vähe. Ah et natuke ikke on! Vata tegelikult on nii, et neil ütlejatel on aega ja on ka raha, aga mõlemat ainult vale asja jaoks. Kui sa midagi kangeste tahad, siis on sul selleks aega ja leiad ka raha.
Mõni inime on nisuke, et muutkui vedeleb ja midagi teha ei viitsi. Kui küsid, et mis sa teed kah, siis vastab, et löön aega surnuks. Oi sõbrake, selle tööga sa küll kaugele ei jõua. Sa võid ju taguda ja materdada, aga varsti väsid ära ja siis avastad, et aeg on sinu surnuks löönd. Mis tal viga lüia, kui sa juba algusest pääle uimasevõitu olid.
Üteldasse ka sedaviisi, et aeg annab arutust. No eks ta võib ju anda küll, aga aru peab sul omal olema, muidu pole miskit arutada. Kui sul aru ei ole, siis sa aru ei saa, aruta nii palju kui tahad.
Sõber Kustal oli kunagi suur pommidega seinakell. Uhkustas ikke, et temal on uhke ajanäitaja. Ma sel ajal ei lausund selle peale midagi, aga nüid tean ja taipan, et Kustake praalis niisama. See kell tuli iga ommuku kettidest ülesse tõmmata. Kui unustasid tõmmata, jäi seisma ja ei näidand muud kui oma jõuetust. Ega aeg sellepärast seisma jäänd, et Kusta kell seisis.
Vat nii on lood selle ajaga. Ja mina soovin teile nüid veel kord ead aega ja lisan, et kui taevataat tahab, ehk trehvame teinekord jälle. Ja jälle ja jälle ja…
