Mõtelge vaid Watergate skandaalile — just uurivate ajakirjanike Woodwardi ja Bernsteini töö tõttu, mille käigus avalikustati, et president Nixon oli seadusi murdnud oponentide vestlusi lindistades, ja Nixon, kes muidugi algul eitas teadmist afäärist, pidi tagasi astuma. Ainus kord USA ajaloos, et ajakirjandus surus presidendi nurka.
Või praeguse presidendi Trumpi agressiivsest vahekorrast meediaga. Siutsuv president ei ole isegi viisakas, kui ta tembeldab tõde valeuudisteks. Vahel õhtuseid teleuudiseid jälgides on lausa uskumatu näha, missugusteks Valge Maja pressikonverentsid langevad. Ent Ameerika on kõikide oma kärnade kiuste ikka vaba maa, raske on ju keelata mitte ainult küsimust, aga eemaldada küsijat saalist.
Venemaal on asjad sootuks teised. Vikipeedias on hämmastavalt pikk nimekiri ajakirjanikest, kes oma eluga pidid maksma, kuna tahtsid rahvale tõde esitada. Neist kuulsaim on ehk Anna Politkovskaja, kes mõrvati 2006. aastal oma uuriva töö eest kattes Tšetšeenia sõda. Tänaseni pole tapjat leitud. Anne Applebaum, Washington Posti ajakirjanik ja ajaloolane avaldas toona arvamust, et Politkovskaja julgus tähendas ka samas rindelolekut. Applebaumi, kes on nii USA kui Poola kodanik ja on võitnud Pulitzeri preemia, sõna tuleb tõsiselt võtta. Ta on kirjutanud ohtralt marksismi-leninismi kohta ja endiste N. Liidu riikide arenemisest vabasse maailma. Tuleks ka kiita ühte ta teost: GULAG, mis on pikk, tõsine lugemine, ehk inglise keeles parim sel teemal.
Kommersandi tsensuuri vastane võitlus, skandaal on alles alanud, aga seal vist keegi elu ei kaota. Omanik on Venemaa üheksas rikkaim mees, usbekk Alisher Usmanov, Putini õukonnas, aga väidab, et temal ei ole mingit teadmist, mis ta ajalehes on toimunud. See olevat siseasi, toimetuse lahendada.
Vaevalt. Kuigi on kaua teada olnud, et Moskvas puudub pressivabadus, isegi ingliskeelne Moscow Times on ettevaatlik. Kahju. Kuna maailm lepib olukorraga, võib Putin vabade kätega julmalt edasi tegutseda.
Tõnu Naelapea, Toronto
