Nüid ma siis istun oma anumate juures ja pean nõu. Tuleb meelde, kuda naabri perenaine Anu, peas tanu, anus tanumal januseid kanu anuma manu. Ja enda soldatipõli, kus alati oli nina vesine ja ninaesine kesine. Oleks supilaga kõrvale aganaleibagi küllalt saand. Ühekorra kahe lahingu vahel juhtuski sihuke lugu, et kere oli hele ja supp valmis, aga pagana lagajagaja magas kulbi taga. Tuli vaenlase mürsk ja siis panime kõik plagama.
Elistasin Vollile tagasi ja küsisin, mis talle kõige rohkem muret valmistab. Tuli välja, et tal poeg peab naisevõtu plaanisi. Mõrsjakandidaat pidada kangesti rosinate peale maias olema. Vollikene pabinas, et poeg tahab rosinanosijat kosida. Ma lohutasin, et see polegi suur viga. Uurigu parem, kas poiss oskab piigat võrgutada ja talle magusaid juttusi kõrva puhuda. Kui tast osavat tosinasosinaposijat pole, siis tast rosinanosijakosijat ei saagi.
Eesti soost naabri pisike poeg, terane poisinähvits, seisis mu ligidal, kõrvad kenaste kikkis. Kui Volliga jutu lõpetasin, küsisin poisilt, kas tema oma emaga kah sihukest ilusat keelt kõneleb. Poiss väristas õlgu ja ütles: ,,Õu nõu, jooksen õue ja spiikin inglist.“
