Kui mõtlema akata, siis need kaks sirget ühte, üks nulli ees ja teine nulli taga, ongi need eestluse sümbulid. Niikaua kui eestlane oma selja sirge oiab, pole äda midagi. Ma olen küllalt kuuld seda juttu, et vabariiki on meil old juba üle saja aasta, aga vaba riiki poole vähem. Aga see ikke peris õige ei ole. Ma mäletan, et kui veel tipiid olime ja Saksamaa laagrites virelesime, siis Visnapuu Endrik ehk Maarahva Laulik ütles, et „nüid on vaid vabaduse varjutus“. Endrikul oli asjadest õige arusaamine. Meie rahvas on alati vaba old. Päikese ja kuu varjutused on kah olemas, aga ega kumpki sellepärast kuskile ei kao. Vabaduse varjutus kestab tihti küll kauem kui päikese vai kuu oma, aga vabadus on sellegipoolest olemas. Kui ükskord kogu maailmale selgeks sai, et see punane paradiis oli tegelikult põrgu ja varjutus otsa sai, siis ei saabund meile uus vabadus, vaid vana lahvatas uueste põlema.
Sellepärast ma täna panengi teile kõigile südamele, et kes tahab eestlane olla ja vabadust armastab, seisku sirgelt, kas vai kargu najal nigu mina vai nigu minu Kata, kes mu kõrval seisab ja igaks juhuks mu küinarnukist kinni oiab. Keda aastad vai mingi tõbi on istukile vai pikali surund, oitku südames selg sirge, sellega tuleb igaüks toime.
Ead uue sajandi algust!
