Jõulude värvid
Vancouveri EELK Peetri kogudude õpetaja Algur Kaerma
Armas Jõuluõhtu kogudus!
See on hetk, mille sarnast pole ilma pealt kusagilt leida. Jõulude imede ilm avaneb kord aastas, kui maised askeldused saavad kokku taevase kirka tähevööga. Pange silmad kinni või uskuge ilmsi, kuid olen päris kindel, et nüüd ja täna läheb täide taeva ja maa Looja suurim lubadus. Jäägem hiirvaikseks, sest eesriie tõuseb. Ja siin nad ongi!
Kollaste õlgede vahel sätib end avatud akna rinnatisele üks musta nina, kahe roosaka kõrva ja hallide käppadega krabistaja, et näha või vähemalt jõuda jälile tema ümbrusest kostvatele kummalistele helidele. Tillukese hiirekese vaatevälja ulatub veohärja mustja jumega selg ning hõbedases tähekumas end küljelt küljele õõtsutavad eesel ning kaamel. Laterna sära ja heledalt põleva lõkketule paistel näeb ta künkast ülespoole ronivaid lambaid, kes oma valgete karvamantlitega ainiti talli poole kiikavad ja õrnalt määgides tunnistust annavad, et toidukünad siinsamas laudas endiselt neile kuuluvad, kust imepärast valgust välja helgib.
Hiireke mõtiskleb: „Kummaline, miks küll peavad isa ja ema olema niisuguses uberikus ja pealegi sedavõrd hilisel tunnil?“ Ja seal vist ka nende beebikene, kes nohisedes sõimes magama on jäänud? Ning veel võõrastemaja omanik ning tema kaasa, kes mõlemad malbelt naeratavad? Hmm … on ikka seltskond!“
Hiir ei suutnud oma küsimustele vastata, aga tark öökull, kes jälgis sündmusi kõrgelt sarika penni pealt, liigutas tiibu ning maandus hääletult halli piiksuja kõrvale. „Vaata, armas väike sõber,“ üsnagi iseseltsi avaldus öökullilt, arvestades tema tavapärast toidulauda, „aga see oli tõesõna eripärane öö. Need inimesed on Maarja ja Joosep. Nad tulid siia Petlemma rahvaloenduse ajaks, mida korraldab suur Rooma keiser Augustus. Pika maa tõttu võttis reis rohkem aega, kui arvestatud ja sestap ei olnud nende jaoks vaba enam ühtegi väärilist öömaja paika. Kuid võõrastemaja pidaja taipas, et noored vajavad omaette aset, kuna peagi oli oodata lapse ilmale tulekut. Mõni hetk tagasi nägi beebi ilmavalgust, seepärast kuulsidki kummalist heli. Panin tähele, et lapsukest kutsuti Jeesuse nimega. Vaata, võõruspaiga pidaja ja ta abikaasa teevad kontrollkäiku, et kõik oleks väikesega ja nende vanematega kombes.“
Hiireke jõudis vaevu suu avada, kui sisse tormas pruune luitunud riideid kandev ja hingetuks jooksnud kamp karjuseid, põlevil silmadega ning silmnähtavalt erutatud. Hall hädavares sibas ohtu kartes õlgede vahele peitu, öökull seadis paari tiivalöögiga end ülemisele pennile vaatluseks valmis. Ööpimeduses ei suutnud hiirekene palju näha ega kuulda. Kannatamatult ootas ta silmapilku, et kusagiltki piiludes sündmustest ettekujutust saada, kuid pidas siiski parimaks varjuda kollase õlekõrre sisse ning sulgeda aken.
Aeg möödus. Kõik oli vaikne. Lambakarjuseid polnud näha, Maarja ja Joosep ja beebi-Jeesus magasid vaikselt. Hiireke kiikas sarikate poole, öökull nägi sõpra ning liugles hääletult ta kõrvale. Kannatamatusest võdisedes päris hiireke: „Mis juhtus? Miks karjusmehed siia tormasid?“
Tark öökull vastas: „Ma ei uskunud alul, mida nägin ja kuulsin. Pärast seda, kui karjused Maarjale ja Joosepile oma juttu korrutasid, hakkasin seda uskuma.“
„Mida siis?“ punnitas hiireke silmi.
„Alustan otsast peale,“ ütles öökull „Niisiis kinnitasid karjased saabudes, et nemad valvanud Petlemma mäekinkudel lambaid, kui korraga lõhestas öist taevast erkvalge sähvatus. Kõik jäid tardunuks — taevakummi taustal nähti inglit. Aga ingel ütles: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!“ Edasi rääkisid karjused, et ingli juurde ilmunud trobikond uusi ingleid ning siis hakanud kõik koos laulma „Au olgu Jumalale kõrges!“ Maarjale–Joosepile seletasid mehed, et ingli juhtnööride järgi nad Petlemma talli üles leidsidki. Kõik oli täpipealt sedaviisi, kuis ingel kirjeldas: Maarja ja Joosep ja lapsukene, kes oli mähkmetes ning magas sõimes.“
Hiirekene hämmeldus: „Kas pole see isesorti juhtumine?!“
Öökull vastas: „Kuulsin Maarjat ning Joosepit tasakesi vestlemas, kui tallis vaikseks oli jäänud. Olen kindel, et nad teavad beebi–Jeesuse kohta tõde, sest mitu kuud tagasi olevat Maarja ingliga kohtunud ja vestelnud. Kujuta ette, ingel öelnud isegi lapse nime ära! See ei saa olla juhuslik!“
Meie pisike sõber ei taibanud kõike, kuid aimas, et midagi väga imelist oli öösel juhtunud. Ta vaatas, kuidas beebi–Jeesus end sõimes liigutas, kuidas Maarja mähkis ta pehme rüü sisse, ümisedes vaikset laulukest ning hällitades pisikest oma kätel. Lihtsalt ei uskunud silmi ega kõrvu: eesel, künnihärg ja kaamel vusistasid midagi tasakesi omasoodu ning tundus, et nad hõiskasid.
Öökull sirutas tiibu ja haakis end taas sarika külge ning taevas särava tähe imetabane hõbedane valgus külvas sooja hiilgusega üle kõik tallis puhkavad lojused ja inimhinged. Meie hall sõbrake vajus kosutavasse unne, must ninaots õnnelikult püsti, uskudes, et midagi säherdust, kui nüüd temale, pole ühelegi hiirele veel osaks saanud.
Väike hiir nägi, koges ja õppis midagi jõulude kohta, kuid ta ei mõistnud seda algusest lõpuni. Ta uinus suure küsimuse saatel, aru pidades, mida see tähendas. Ma ei tea, kas oleme samavõrd hämmeldunud kui hiirekene, kui pühitseme omaste seas aasta imelist hetke?! Ma ei tea, kas Kristust ümbritseb saladuste loor, mida on raske lahti harutada.
Et aidata paremini mõista Jõuluöö imetabast sündmust, vaataksime jõuludele läbi ilmekate värvide, mida kirjeldas tillukene musta ninaotsa ja roosade kõrvadega hiireke.
Esiteks valge värv. Inglite ilmumist kirjeldati kui erkvalge sähvatuse saatel ilmumist; ka olid lambad valgete karvamantlitega; beebi–Jeesus mähitud heleda riietusega; inglid, kes kuulutasid Päästja tulekut, ilmusid taevasse ergavas ehk hiilgavas Jumala ausäras. Ja meie lapsepõlve mälestusis oli Eestis väljas valge, kui puhas lumi kattis maad; siis saab pestud senine mustus; kui lumi katab maakamarat, tahaks homme olla parem, kui olin eile. Valge on meie trikoloori üks värvidest: läbi ajaloo on seda mõistetud sisemise puhastumise ja lunastamise sümbolina, puhtuse ja uudsuse värvina. Valge sümboliseerib püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, talvist valget lund, suviseid valgeid öid ja Eesti kaskede valget koort.
Püüdes jõulude sündmust mõista, tuletab valge meelde lunastust, lepitust, puhastamist ja uudsust, mille Jumal tõi maa peale sõimes ilmale tulnud Jeesuslapse kaudu. Jõulusündmus on Kristuse enda sündmus — protsessi algus, mis toob kokku inimese ja Looja. Jõulusündmus keskendub sel õhtul ilmale tulnud lapsele, kelle ülesandeks on leppimine ja liit — Looja ja maailma kokkusaamine. Jõulusündmus, Kristuse sündmus, on palju enamat kui Jeesus–Baby, kes sündinud ööbimiseks kohandatud laudas. See on enamat kingituste vahetamisest; see on protsessi algus, mis kutsub ühinema Jumalaga, kes loonud kõik, mis on ja kõik, mis tulemas. On aeg pühitseda lepitust, aeg olla rõõmus, sest taas on loodud liit, rajatud sild Jumala Isa ja tema seni võõraste laste vahel. Seda silda ehitati sel imede ööl vaikses laudas loomasõimes ilmale tulnud Jeesuslapse ihu ja verega.
Jõulud on ka luitunud või pruunikas värv, lambakarjuste lihtsa jämeda koega kanga, koormakandjate veoloomade eeslite, härgade või kaamelite üksluine värv. Pruuni värvi on söömakoht, kuhu asetati ilmale tulnud Jeesuslaps. Pruunjasmust on rist, mis hoiab Kristuse kuhtunud ja verest nõretavat ihu. Lambakarjuste riiete pruun ja mustjas toon on töö ja higiga kogunenud mustus ja kandamite ning elu üksluisus. See on südame rütmihäired, ränkraske töö haavad ja elu raskustunne. See on meeldetuletus Jeesuslapsest, kes on nõus meie kõrval käima elu murrangute hetkil ning tuletab jätkuvalt meelde, et elame katkises ja täiusest kaugel, langenud maailmas.
Tumedad toonid meenutavad, et jõulud, Kristuse sündmus, pole veel lõppenud. Elame ikka vahepealsel ajal, kus kogeme taeva rõõmu, kuid mitte veel täiuslikul mõõdul. Elame ajal, mil vajame usku ja lootust, päästmise tõotuse kinnitamist Issanda poolt pea igal sammul, sest elame katkises ja vaevadega koormatud maailmas, nagu seda laulusõnad meelde tuletavad: „Must on sinu mullapinda, mida higis haritud. Must on kuub, mis Eesti rinda vanast’ juba varjanud.“ (Martin Lipp/Enn Võrk „Eesti lipp“.)
Veel oli üks värv, mis ümbritses Jeesuslast ning püha perekonda — punane. See oli tulekuumuse punane, mis hoidis Jeesuslast soojana tuuletõmbelises laudas; see oli Jeesuslapse roosakas nahk, mis hingamise taktis liikus ihuga kaasa; see oli erutuse punane jume, mis tekib koos õnnelikkuse tundega, sest Kristus on meiega.
See on erakordne rõõm, põnevus leppimise, päästmise ja meie kokkusaamise pärast, mis on osaks saanud Jeesuslapse sünni tõttu. Punane on traditsiooniline jõuluvana värv; pühadeks koju toodava jõulutähe, kamina– või ahjutule soojendav punane, mis lisab õdusust külmale talveõhtule. Arvan, et punane on värv, mis ühendab eesti rahvas ajaloos kogu rõõmu, põnevust, lootust, lepitust ning eneseohverdust Eesti Vabadussõjas, aga kõige enam Jumala tõotust, et Jõuluõhtul algava päästega oleme seotud ühte pühalikus leppes.
Armas rahvas, olen viibinud teie keskel neli aastat ja pühitsenud viied jõulud. 15. oktoobril 2018 algas viies tööaasta. Igal jõuluõhtul põimuvad omavahel paljud mälestused ja mitmed värvid. Kui täna lisada jõulude valgele, luitunud pruunile ning mustjaspruunile eesti takune hall ja must kalevine kangas; Petlemma lõkke soojendav punane ja Eesti Vabadussõja ohvriks toodud võitlejate veri; sinine taevas, mis kõrgub üle meie kalli Eesti isamaa — siis on meil tõsist lootust ja õigust vaadata üles, kust õige abi tuleb. Kristuse armutöö ei lõpe, tema heldus kõrgub üle maa.
Tänan sind, armas kaasrändaja, põneva seikluse eest nende aastate jooksul; tänan sind, Vancouver, haarava kosmopoliitsuse eest; tänan sind, Peetri kogudus, värvikireva karakterite kollaaži ja kristliku usu kihilise maitse eest! Me oleme koos erilistel jõuludel, sest meie Eesti on püsinud 100 aastat. Vancouveri eestlaste pärand saab järgmisel aastal 75 aastaseks! Koguduse asutamisest täitub 2020. aastal 70 aastat.
Igaühel meist on oma jaam, kuhu oleme teel — oma Petlemm, kus sünnib sinu helde Õnnistegija! Aamen.
Langegu vihmapiisad õrnalt su laugudele,/
lahutagu leebed tuuled sinu meelt,/
rõõmustagu päikesekiired sinu südant,/
olgu päevakoorem sulle kerge kanda/
ja võtku Jumal sind oma armastuse hõlma./
Ta hoidku sind oma peopesa kumeruse sees — /
kuni me kohtume taas./
Püha öö
Mart Salumäe
EELK Põhja-Ameerika praostkonna praost
Jõulud on ristirahvale Jeesuslapse sündimise püha. On olnud aegu, mil igaüks oskas peast tsiteerida Luuka evangeeliumi teise peatüki algust: „Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas…“ Lk 2:1
Sekulariseerunud multikultuurses maailmas pole jõuluevangeeliumi tundmine enam nii enesestmõistetav. Jõulupühade päris loo kõrvale ja asemele on tekkinud lugematud muinasjutud päkapikkudest ja jõuluvanast ning pühade tõeline tähendus seega põlvest põlve üha kaugemaks jäänud.
Kas vanemad, kes pakuvad lastele Piibli jõululoo asemel igasugu jõuluainelisi väljamõeldisi, on ikka oma järeltulijate suhtes ausalt käitunud? Piibel on tõesti ajast aega olnud raskesti seletatav. Kuid ometi on need lood kaks tuhat aastat püsinud ning praegugi suuremale osale inimkonnast pühad tekstid, mis kannavad meieni ammu enne meid elanute usulist kogemust ja aegumatut sõnumit.
Jõuluaegne päkapikutamine on ju aga algusest lõpuni petumäng. Mudilased taipavad, et neid ninapidi veetakse, reeglina palju varem, kui vanemad ise sellest aru saavad. Ning mis religioossust me oma lastelt ootame, kui neile ainsana osaks saav usuline kogemus lõpeb kurva teadmisega, et jõuluvana polegi olemas. Seega on aus ja usaldusväärne pöörata pilk ikka tõeliste lugude poole, otsimaks toetuspinda nii meie tänasele elule kui tulevastele põlvedele.
Neid tõelisi jõululugusid on lisaks piibliloole palju! Näiteks tänavu möödub ülemaailmselt armastatud jõululaulu „Püha öö“ esmaesitusest 200 aastat. Laulu sõnad kirjutas 1818.a. Austrias asuva Oberndorfi Püha Nikolause kiriku noor preester Joseph Mohr (1792–1848) ning viisi lõi sama koguduse kantor Franz Gruber (1787–1863). Laulu saamisloost on mitmeid, üksikutes detailides ka erinevaid, versioone. Üht levinuimat vahendas titulaarpraost Ivar-Jaak Salumäe (toonane Viljandi Pauluse koguduse õpetaja ja EELK lauluraamatukomisjoni sekretär) 24.12.1988.a. ajalehes „Sakala“ ilmunud artiklis „Kuidas sündis „Püha öö“?“. Sama kirjutis ilmus ajalehes „Eesti Kirik“ 20.12.2017.
„Oli jõululaupäev aastal 1818. Austria Alpides asuvas Oberndorfi külas istus noor preester oma töötoas ja luges Piiblit, et valmistuda püha jõuluöö missaks. Ta luges üha uuesti karjaseist, kes väljal olles said kuulda ingli sõnumit: „Teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!“ Samal ajal koputati uksele ja sisse astus suurrätti mässitud vana maanaine, kes jutustas, et päeval oli ühte noorde peresse sündinud laps ja vanemad olid nüüd saatnud teda paluma, et preester tuleks lapsukest õnnistama, et ta elama jääks ja tal elus hästi läheks. Kui preester jõudis üleval mäerinnakul asuvasse kehvalt valgustatud viletsasse majja, kus noor ema õnnelikult naeratades oma lihtsal asemel lebas, magav lapsuke kõrval, sai ta sügavalt liigutatud. Kamber ei meenutanud küll millegagi Petlemma lauta ega voodi sõime, kuid õnnelik ema ja rahulikult uinuv laps tõid meelde äsja loetud jõuluevangeeliumi sõnad: „Ja Maarja tõi ilmale oma esimese poja ja mähkis ta mähkmetesse ja asetas ta sõime, sest neil polnud muud aset majas.“ Läbi kauni talvise looduse külla tagasi minnes kuulis preester, kuidas ümberkaudsete külade kirikukellad helisema hakkasid, kuulutades jõuluõhtu saabumist. Justkui iseenesest hakkasid kõrvus helisema sõnad: „Vaikne öö, püha öö.“ Istudes pärast õhtust jumalateenistust taas oma kirjutuslaua taga, püüdis ta paberile panna kõik kogetu; mõtted võtsid kuju ja sõnad leidsid riimi ning varahommikul võis koguduse õpetaja ulatada oma organistile kuuesalmilise luuletuse palvega leida sellele sobiv meloodia. Seegi sündis imeliselt kiiresti ja jõulujumalateenistusel astusid nad koos koguduse ette, et laulda kitarri saatel: Stille Nacht, heilige Nacht!/ Alles schläft, einsam wacht/ nur das traute, hoch-heilige Paar./ Holder Knabe im lokkigen Haar,/ schlaf in himmlischer Ruh,/ schlaf in himmlischer Ruh!“/
Aeg, mil „Püha öö“ sündis, polnud kerge. Kogu Euroopa alles toibus hiljuti lõppenud Napoleoni sõdadest (1803–1815), millesse Austria oli kistud kõigi 12 sõja-aasta vältel. Lunastuse ja rahu sõnum, mis selles laulus kõlab, väljendab kaua igatsetud pääsemist – õndsa lootuse ja rahu kogemist keset inimlikku viletsust. Selle jõululaulu populaarsust iseloomustab ka asjaolu, et sai peagi autoritest kuulsamaks ning levis pikki aastaid rahvalauluna. Alles 1854.a., kui Berliini kuninglik orkester hakkas loo autorite vastu huvi tundma, saatis Franz Gruber sama aasta 30. detsembril Berliini kirja, milles tõi avalikkuse ette laulu sünniloo.
Millal aga sai „Püha öö“ eestikeelsed sõnad?
Kaua aega peeti vanimaks tõlget, mis sisaldus laulikus „Jõulu-Ingel ehk Armsad laulud Jeesuse sündimisest“, mis ilmus Tallinnas 1888. Sealt leiab kahesalmilise laulu „Waikne öö, õnnistud öö!“. Kuid hiljuti sain oma venna Ivar-Jaak Salumäe kaudu teada, et äsja on tulnud päevavalgele uusi ajaloolisi allikaid, mis nihutavad laulu eestikeelse esmatõlke ilmumise oluliselt varasemaks.
Reigi koguduse õpetaja Gustav Felix Rinne andis välja juba 1873.a. noodiraamatu “42 laulo Soprani, Alti, Tenori ja Bassi-healega laulda”, mille eessõna on dateeritud koguni augustikuusse 1871. Selles on 3. leheküljel kolmesalmiline „Jõulo-õhto laul“ . (5-e heälega.) Saksamaa-rahwa-laul. Noodi lõppu on märgitud ilmselt viide: (Paulsoni laulud Nr. 40).
Seega on nüüd teada, et augustiks 1871 oli esimene katse „Püha öö“ eestindamisel tehtud. Kui õnnestub üles leida kusagilt arhiivist või erakogust ka need „Paulsoni laulud“, võib loota, et esmatõlke dateerimisel võib veelgi huvitavaid fakte ilmsiks tulla. Aga 1873 lauldi seda niisuguste sõnadega:
1. Pühha ö, önnistud ö,/
keik hingab, walwawad/
wagga Maria Josepiga,/
ella lapsoke söime sees/
magga sa rahho sees,/
magga sa rahho sees!/
2. Pühha ö, önnistud ö,/
karjastel’ laulawad/
pühhad inglid: Halleluja,/
towad röömsaste sannumid:/
laps teile sündinud,/
laps teile sündinud!/
3. Pühha ö, önnistud ö,/
meile töid Peästajat,/
Jummalale nüüd olgo au,/
innimestest ka hea meel,/
rahho mailma peäl,/
rahho mailma peäl!
Neid sõnu lugeda ja laulda püüdes mõistame, kui palju meie keel ja kirjaviis on vahepeal muutunud.
Kiriku lauluraamatusse jõudis „Püha öö“ alles palju hiljem. 1899.a. valminud „Uus Lauluraamat“ seda ja veel mitut tänaseks armsaks saanud jõululaulu ei sisalda. Karl August Hermanni (1851 -1909) tõlkes lauldi seda ilmselt algul koorilauluna ja õpetati koolis lastele. Kirikus koraalina hakati seda laulma ilmselt jõulupühade laululehtede vahendusel. „Uus Lauluraamat“ sai hiljem ka kolm lisa (ilmusid 1930-ndatel). Esimesest lisast leiame meile nii igipõlistena tunduvad jõululaulud, nagu: „Neil karjastel väljal“, „Oh sa õnnistav“ ja „Püha öö“. Paraku jõuti sõjaeelses Eestis lauluraamatu lisasid välja anda ja levitada suhteliselt piiratud hulgal. Alustati ka ettevalmistustega kogu lauluraamatu uuendamiseks. Saabunud sõda ja okupatsioon tõmbas aga nende plaanide realiseerumisele pooleks sajandiks punase kriipsu peale.
„Uus Lauluraamat“ koos kõigi lisadega ilmus alles 1958.a. Selle väljaandjaks oli EELK Komitee Stockholmis ning toetajaks Soome kiriku Sisemisjoni Selts. Keerulisi kanaleid pidi jõudis seda väljaannet mõningal määral ka okupeeritud kodumaale. Kuid „Püha öö“ oli selleks ajaks Eesti rahvale juba ammu pähe kulunud ning seda lauldes polnud vaja sõnu laululehelt lugedagi.
Esimeseks Eesti kiriku lauluraamatuks, mille laulude põhivalikusse kuulub Joseph Mohri ja Franz Gruberi ainsana üleilmse kuulsuse saavutanud laul, on 1991.a. E.E.L.K. ja EELK ühistööna ilmunud „Kiriku Laulu- ja Palveraamat“. Seega jõuab eestikeelse „Püha öö“ lugu otsaga ka Torontosse. Praeguses lauluraamatus on kõrvuti nii Karl August Hermanni tõlge kui 1984.a. lauluraamatukomisjoni poolt redigeeritud tekst. Viimane on keeleliselt korrektsem ja ka saksakeelsele originaalile lähedasem. Jõululaupäeval EELK Toronto Peetri kirikusse tulijad saavad kasutada mõlemat – peast laulda vanade sõnadega „Püha öö, õnnistud öö!“ ja silmanurgast piiluda laululehelt redigeeritud teksti „Püha öö, vaikne öö!“. Ja loomulikult on veel kolmas võimalus – laulda inglise keeles „Silent night, holy night!“.
Õnnistatud Jõulupühi!
