Jätaks kõrvale relvastatud konfliktid, kuna, korrates, need ka on inimlikud. Vihaga teiste hävitamisest enese huvides on näiteks Pühakirjas korduvalt lugemiseks olemas. Lootus aga on tuleviku leib, mida ahju asetades tahame näha küpsenult laual, jõudu andes nii vaimselt kui füüsiliselt.
Need aastalõpu mõtisklused on teadagi isiklikud. Esitatud usus, et valdav enamus inimkonnast nii mõtleb. Kuigi pole lihtne nii teha, näiteks aastal, kui Torontos mõrvamisi toimus rohkem kui ajalooliselt kunagi on olnud. Mis suunab inimese teise elu võtma? Kas see, et tema enese elu pole midagi väärt? Selliseid küsimusi arutatakse kirikus jutlustes, ka juhtkirjades nagu siingi. Kuid lõppotsuse langetab indiviid. Kas elu väärib elamist või mitte, on nii isiklik, aga keegi vist ei vaidleks vastu õigele vastusele. On küll.
Ning selleks on tarvis optimismi. Isegi vahel kunstlikku, kui ägavate luude, haiguse küüsis olles ehk ei sooviks. Metafoorina võiks ütelda, et inimkond on hetkel sellises olukorras. Kunstlik majandussüsteem, mis ainult rikkaid avitab, teoreetiline demokraatia, kus vähemustel on sõnaõigus, igal pool, mitte ainult sotsiaalmeedias hämamine ja tüssamine, ühiskonna lõhkumine, ei see jäta uue aasta eel suurt lootust, et olukord paraneks.
Kuid tuleb nii teha. Visalt ja südilt võidelda põhimõtete eest, mida nagu ajalugu on õpetanud, on ainuõiged. Mitte olla enesekasupüüdlik, vaid ka teistele mõtelda.
Tõnu Naelapea, Toronto