Miks ma nii? Vaat, ma ei saa aru tänaseni, miks kahe kurja kokkuleppe sundis mind nii Tartust kui Kanepist, suvel, eemale, pagulusse. Toime sai tuldud, siin on memm, keda tuleb tänada. Aga et vanalellega askeldada, Pontut kiusata, lambaid ja lehmi veel nii narrida, et oleks peaaegu pusklemiseks läinud (teadagi, kelle võit siis), no mis noorsandi elu, pakun üle, ikka polnud veel pikka püksa jalga saanud, mujal oleks olnud.
Õpi ladina keelt, mõni sõna seda saksmanni oma juba oligi, kuigi vanalell kortsutas kulmu, kui ma kogemata rumalasti panin. Siis ole siin hernesupisööjatega metsas, kõige sellega, mis see kaasa toob. Ja vaid siis, kui Jumala tänul leidsin, oi kui mõnusa ja kauni kaasakese, kes ka sama keelt räägib, kui mina esmalt selgeks sain, no siis mis muret. Temakesega on vist minu vananemisega seotud teatud lahkhelid, aga olen ka neist üle. Kui enam mind ei soovi, siis noh läheb arutamiseks nigu Pontuga, keda tõesti tuli korrale kutsuda. Enam kui mindki.
Kuna olen juba hauaplatsi kinni maksnud, siis eriti enam ei mõtle sellele, et kuidas nii, kaua aega tagasi pidime tegutsema. Vanalellest ei tea midagitki, kuigi olen Eestis olles uurinud. Talu sai kolhoosistatud ja temast enesest, vana nigu ta oli, on vähe teada. Et ma nüüd temast vanem olen, siis on kuidagi kurb, et asjad nii kulgesid. Valikuid aga langetame ja seda ei sa kellelegi ette heita.
Vabarna Volli