No ma nägin kohe ta näost ära, et noorel mehel on kõik salakirjad selged, poetasin oma nõudliku noh. Aga kus tema – kontsad kokku, käsi kõrva veerde ja põrutas: „Ei ütle!“ Assa sindrinahk, siis mul kihvatas. Vat seda parooli ma tunnen ja mäletan. Käratasin, et sa poiss kõneled eesti talumehega, mitte saksa veltveebliga. Ütled küll, kui ei taha karguga kaelavart pidi saada.
Mõjus, kas tead. Poiss naeratas vabandavalt ja akkas ilusasti kõnelema. Seletas, et see Mari-Juhanna pole ültse naissoost. Et sel polegi sugu, see on lihtsalt mootsa aja pläru, mille eest siiamaani trahvi sai, aga nüid on selle tõmbamine auasi. Ja et selle rahvakeelne nimi on pott. Nimetas veel seda kah, et esiotsa on selle suitsetamine ainult seaduslik, mitte veel sunduslik, aga küll see aeg kah tuleb.
No kui tuleb, siis tuleb, mina nii kaua elada ei kavatse. Praegu on minul veel oma Kata ja kodumaine kapsapuder, Kanada post ja pott võivad mõlemad potilaadale minna.
