Paguluses sai seda kurba tähtpäeva igal aastal märgitud pühamutes ja juhtkirjades. On noori, lapsi, kes sündinud pärast taasiseseisvumist, kes on kuulnud suurpõgenemisest. Ning suhtuvad sellesse mitte ainult kui leinapäeva, vaid ka päeva, mil saavad aru, et nende vanemad said vabaduses sündida vaid selle tõttu, et vanavanemad julgesid ette võtta ohtlikku teekonda. Kuulsid otse neilt, kes ei tahtnud armastatud Eestist lahkuda, kuid ei näinud teist teed. Trotsides Läänemere torme ja rajusid. Või maadpidi vankri, rongi – isegi käruga, jala, ainult et pääseks kaugemale sõjast, paljudele kindlast surmast. Nii langetades elumuutva otsuse, vabadusse jõudes ka kindlaks tehes, et eestlaste nõue iseriiklikkuse taastamisele oleks valjult kuulda.
Pagulaste vanem põlvkond, kellest paljud on elanud, elavad märkisväärselt kõrges eas, on teinud oma osa, et suuliselt kodudes, aktustel, kirjalikult mälestustes, ei ununeks suurpõgenemine nende elu ajal.
Täna, 74 aastat tagasi, 21. septembril väljus Tallinnast laatsaretlaev „Moero“. Järgmisel päeval N. Liidu alatu õhurünnaku tagajärjel läks põhja alus, mil oli peal arvatavasti enam kui 3 000 inimest, haavatuid, põgenikke. Neist suudeti päästa vaid 536. Kollektiivne mälu pole „Moerot“ unustanud. Tuleks lisaks teadmata väikeste kalapaatide põhja minekul hukkunuid riikliku mälestuspäevaga meenutada. Kõik ei jõudnud, tahtejõule vaatmata, turvalisse sadamasse. Et minevik ei korduks, peab olevik seda väärikalt märkima. Et tulevased põlvkonnad mäletaks samuti.
Tõnu Naelapea, Toronto
