Umbes 3,4 miljardit inimest on järgmiseks kuuks ajaks liimitud teleekraani külge. Peaaegu pool inimkonnast, mida hinnatakse ca 7,6 miljardi peale. Ja kõikjal toetatakse oma riigi koondist. Toronto, maailma multikultuursem linn, võib vabalt olla ainus koht, kus elab iga FIFAl võistleva meeskonna päritoluga inimesi. Isegi Islandi esindajaid – huvitavalt, MMil ajalooliselt kõige väiksema rahvastikuga konkureeriv koondis – elab siin niivõrd, et on piirkond, mida nimetatakse väikeseks Reykjavikiks. Kokkusattumusena asub see keset Toronto väikest Itaaliat, läheduses on väike Portugal. Vutifanaatikuid kõikjal.
Mis linnapildis silma paistab on rahvustunne, autode külge kinnitatud riigilipud. Nii mõnigi ehk ei tunne kõiki värve ära. Kuid kui nii tutvustada oma päritolu, juuri, siis on see märksa parem spordiareenil kui sõjatandril. Paljud tunnevad näiteks Jaapani lipu vaid selle tõttu ära.
Spordi kaudu kirge väljendada selmet relvaga, on ju inimkonna huvides. Kuigi peab toonitama, et nii mõnigi fänn võtab matši kui elu/surma küsimust. Kired on elus olulised, nendeta oleks eksistents üksluine. Ei saa kuidagi ette heita pöidlahoidjate rõõme ja ahastusi, see on ju inimlik. Seetõttu on sport, selle jälgimine, oluline osa paljude elust.
Oluline on aga ise osaleda. Sest kust need maailmameistrid ikka võrsuvad. Põhja-Ameerika sai rõõmsa kinnituse osaks möödunud nädalal. FIFA otsustas, et 2026. a World Cup saab Mehhikos, USAs ja Kanadas mängitud. Esimesele tähendab see kolmandat korda olla mängude võõrustajaks – enam kui ükski teine riik. Mehhikos mängitakse eelvoorus 10 matši, USAs 60 ja Kanadas 10. Vahtralehemaale on lubatud kolmes linnas mänge korraldada, favoriidid hetkel on Toronto, Montréal ja Edmonton.
Mida aga uudis oluliselt tähendab on see, et siinset infrastruktuuri – staadioneid, väljakuid, treenimiskeskuseid jpm asutakse juurde ehitama. Ja et noorte hulgas tõuseb huvi – mis jubagi olemas vähemalt Torontos, kui otsustada oma silmaga nähtule.
Kuid üks vutilegend otsustas meepotti tõrva tilgutada. Diego Maradona, talendirikas, aga iseloomu poolest mitte eriti meeldiv inimene, oli otsuse vastu. Leides, et Põhja-Ameerikas puudub jalgpalli mängimiseks õige passioon. Et ameeriklased on vaid kuulutustest, sissetulekust huvitatud, kanadalased omakorda on pigem head suusatajad, mitte kirglikud jalgpallurid. Otsa, mehhiklased ei mängi võidu peale.
Maradona, muide, kõige oma vapustavate võimete kõrvalt oli sportlane, kes ka reegleid murdis. Võit vist tähtsam kui aumehelik mäng. Vihje on kuulsale Jumala käe väravale, 1986 MMil Mehhikos (irooniana), veerandfinaalis Argentiina versus Inglismaa. Mängu nimi on jalgpall, käega ei tohi palli katsuda väljakul keegi peale väravavahi. Ent Maradona tegi nii, kohtunik ei märganud, ta värav kehtis. Hiljem, kui tulemus oli ametlik, ütles Maradona, et Jumala käsi juhtis palli, muidugi võiduni. Sohi krooniks oli see, et Argentiina tuli tagatipuks maailmameistriks. Kuidas saab sellise mehe arvamust kuulata?
Oli huvitav selle taustal jälgida Islandi ja Argentiina avaraundi esimest mängu, mida tublid viikingid mängisid viiki. Maradona pahvis väljaku ääremail sigarit, kulmud kipras, turris ilme palel. Kas see on positiivne kihk, kirg?
Eks selliseid ootamatuid tulemusi ole veel tulla. Kuid võib arvata, et endiste võitjate hulgast jääb üks peale. Üks riik aga, neljakordne võitja Itaalia, ei pääsenud Venemaale. Nii esmakordselt puududes 1958. saadik. Meenub aga üks Azzurri karikavõite. Torontos veel ei olnud seda autolipu kommet, FIFA võistlused ei olnud veel vallutanud kõikide siinsete tähelepanu.
See oli 1982. aastal. Torontos on teadagi arvukalt itaallasi, kes pärast triumfi valgusid tänavatele juubeldama oma rohelise-valge-punase trikolooriga. Olin juhuslikult Toronto Ülikooli linnakus eestlasest professoriga maailma asju arutamas. Temal oli kabinetis sini-must-valge. Ning niisama, „pulli pärast”, otsustasime ka marssida Eesti lipuga. Küll saime temperamentsete vahemerelaste käest sõimata. Kuid rahuliku põhjamaise lähenemisega seletasime, et ka meil on oma lipu näitamise õigus. Enamus muidugi ei teadnud, kus Estonia asubki.
36 aastat hiljem on Toronto märksa tolerantsem, keegi ei pane pahaks et oma sünni-, juurteriigi värve eksponeeritakse. Tänavanurkadel müüvad vabaõhuärimehed kõikvõimalikke lippe – lehvita vaid, uhkusega. Kuigi kahtlen väga et nii sünniks, oleks tore näha 15. juulil sinisel taustal punast valges raamis küliti risti arvukalt keset multikultuurset linna tuulest jõudu ja kirge saamas ja andmas.
Tõnu Naelapea, Toronto
