Meelelahutus: Karla kalendrisaba – Uhti-uhti, uperkuuti
mai 4, 2018
Estonian Life No. 18 2018
Teate, sõbrad, vanadus on ikke peris tore asi, kui mõistad õige vinkli alt kaeda. No näituseks minu seisukohast. Vata sest pole kedagi, et inime enam suurt ei seisagi, muutkui istub ja pikutab, seisukoht on tal ikke olemas ja seda talt keski ära võtta ei tohi. Äkki võtab veel kätte ja avaldab kah selle seisukoha. Eakene küll, noor inime loeb ja kirtsutab nina, kortsutab seitungi, paneb sinu seisukoha enda istekoha alla ja laulab, et „uhti-uhti, uperkuuti, Karla, kasi koerakuuti.“
Ega mina seda koerakuuti ei põlga. Seal sa pole kellelgi jalus, kaed välja ja mõtled, kuda elu siis oli, kui veel ise mõlemat karku pidi selle sehes ukerdasid. Siis pold aega tähelegi panna, kudas mõne vana laulu sõnad nii kenaste täppi lähvad. Seesamane uhti-uhti lugu näitab täpselt, kui raske on eesti tõugu inimesi panna koostööd tegema. Kolm asjalikku tegelast, kõigil üks ja sama eesmärk, aga ikke läheb käes untsu. No mis selles Tartust Viljandi minekus nii keerulist on! Venelane läheb Volgast vupsti üle ja lõuna-ameeriklane Amatsoonasest, aga eestlane Emajõest ei saa. Üksi saaks igaüks, aga nigu kolmekesi koos proovivad, tuleb tisaaster. Viljandi jääb tartlasele sama kaugeks ja kättesaamataks kui Timm Pakk Tuu.
Nii ma siin kuudis kükitan ja kihistan naeru, et minul pole enam ühtegi jõge, millest vaja tingimata üle saada. See üks ja viimane on, võerakeelse nimega, aga seal on juba paadimees ootamas. Nisuke, kes oskab ainult ühes suunas sõuda. Pole mul ka reisikaaslasi tarvis. Minu viisk on juba Viljandis käind, ammu Tartus tagasi ja ujub Emajõge pidi perivoolu Peipsi poole. Põis laseb mul päeval elada, aga öösel akkab iga paari tunni tagast pakitsema ja siis pole muud kui põnnadi-põnnadi peldiku poole, kui ei taha märja madratsi peal magada.
Aga pea kinni – õlekõrs, see kolmas, see on mul ikke veel truu kaaslane ega jäta mind jänni. Kui unustusse uppuma akkan, kahman temast kinni ja jään vee peale kah. Tema on seoke pikk ja peenike nigu minu kuuekandiline pleiats, temast on abi. Kui mõni noorem ninakalt kuulutab, et vanamees, sinu aeg on läbi, siis oian kura käega kõrrest kõvaste kinni ja üvaga kirjutan vastuse: Akkab läbi saama jah, peris läbi siiski veel ei ole. Aga sinu aeg pole veel tuld ja võib juhtuda, et jääbki tulemata.
Kargu Karla
