Prantslastel omakorda on ka tore väljend. Neil juuksed valutavad hommikul, kui õhtul sai veinikeldrit liigtihti külastatud. Karvane lugu küll, eriti kui inglismanni kuulata. Tema usub, et järgmisel päeval pärast pummelungi saab seda sinist esmaspäeva vaid koerakarvaga eemale peletada. See tähendab, tolle koera, kes sind pures. Ja siis algab mõnel uus raund. Kui kruus õlut tuju tõstab, siis ehk mõni lisaks liiga enam ei tee. Pahatihti aga küll.
On sellega kuidas on, Euroopas saadakse asjast teisiti aru. Mõnd ajab kurbus küll kaevu, aga Ameerikas tohib seda vaid kord aastas enesele lubada. Ükski tohter ei kiidaks sellist lahendust heaks. Paljud teisedki. Vanasti sai ju seda võtmise kultuuri kuidagi mütologiseerida. Mäletan hästi noid Hollywoodi filme, kus pea iga tegelane päeva lõpus enesele paar pitsi kallas, et pingeid leevendada. Ju see kandus üle tavalisele jänkile.
Ei, arvan, et mulle see siinne definitsioon meeldib rohkem. Aastaaja süüks kurbuse ajamine on ehk odav asi, kuid mine tea, ehk seal terake tõtt taga kah. Vanasti oleks ütelnud, et poisid, selle peale lööme pokaalid kokku. Nüüd aga ei ole soovigi kasside, koerte ega teistega jännata.
VABARNA VOLLI