Viimane Ontario arstide ja kirurgide kolledži ehk koja (CPSO) liikmetele suunatud väljanne MD Dialogue suunas pea terve numbri sellele, kuidas kriisi leevendada, mis on arstide roll selles. Kolledži opioidistrateegia rõhutab, et kohast ja turvalist väljakirjutamist saab ainult arst ise tagada, nii patsiendile kui üldsusele riski vähendades. Kuid nad tunnistavad, et isegi sellest pole kasu olnud – just sõltuvuseohu tõttu.
Olukord on nii hull, et eriti Vancouveris ja Torontos, kus surmajuhtumeid on olnud arvukalt, on loodud nö turvalised avalikud keskused, kus sõltlased saavad nõu ning vajadusel seal kas nuusata või süstlaga manustada valikopioidi. Strateegia on umbes sama, kui alkohoolikutele kaks klaasi veini päevas anda. Mida tehakse mitmes ravikeskuses. Teoreetiliselt on see nii sõltlase kui publiku kaitseks.
Ent asjad asuvad poliitiliselt juba rumaluse suunas. Liberaalide lubadus marihuaana legaliseerimiseks on küsitav otsus. Kanep olevat just ukseks, mis viib kangemate droogideni. Kui aga viin on seaduslik, siis miks mitte. Viinast edasi aga oleks raske liikuda, kui mitte narkootikumideni.
NDP värskeltvalitud juht Jagmeet Singh esitas äsja arvamuse, et kõik droogid tuleks legaliseerida. Mis on jabur. Samuti keeld. Prohibitsioon pea 90 aastat tagasi viis salaviina tegemisele, surmadele, kuna riik ei taganud kvaliteeti.
Kuna opioidide kuritarvitamine mõjutab nii paljusid – nende perekondi, ühisust, õieti meid kõiki, siis lahenduse leidmine on ülitähtis. Kuid just nagu või hobuse veekünani talutad, ei saa keegi teda sundima sealt jooma.
Poliitiliselt „kuum kartul”. See, et sõltlasi on ka vanurite hulgas, noored varastavad arstikabinetist retseptilehti, kui arst keeldub enam välja kirjutamast rõhutab, et probleem ei vaibu niipea.
Tõnu Naelapea, Toronto