Mõtisklen nii – selmet kodus olla 11. novembril oma riigi sõdalaste panust austades, valis Justin Trudeau hoopis Aasias oleku, kus muidugi fotograafe kah rohkem kui Ottawas. Ja et Remembrance Day’st 99 aastat pärast õudseimat sõda, mida inimkond on kogenud, on kujunenud mälestuspäevast hoopis nö pangapüha. Ning kuna päev langes laupäevale, siis muidugi ametiühingute survel viidi „püha” selle nädala esmaspäevale. Isegi meie Ühispank oli suletud, kuigi kalender näitas teist kuupäeva. Kuhu on meie väärtused kadunud? Miks kirjakandjad leiavad vajalikuks nõuda vaba päeva, kui põhimõte on hoopis vaikne leinaseisak, mäletamine ja mälestamine? Kas oleme nii mugavad, et ei tea, mida vabadus tähendab, mida selle eest tehti, et seda saavutada?
Moone rinnas nägi tänavu vähem vist kui kunagi varem, mälu järgi. Peaasi, et saaks iga hinna eest olla jõude. Omal ajal käidi koolis, tööl, vaid kell 11.11 oldi hiirvaiksed, austades minevikku, lootuses, et võikus ja vihkamine kunagi ei kordu. Ja kui sisevaade, tänutunne saavutatud, asuti rahus – just rahus – jälle koolipinki, töölauda. Paremad tööandjad andsid mõne tunni vabaks, kui oli soov osaleda kenotaafi juures peetud mälestustseremoonial. Et seda päeva pelgalt töölt vabaks saamiseks kuritarvitada, käib üle mõistuse.
Pärast Vimy vallutamist püstitas korpuse esimese diviisi inseneriüksus kõrgendikuharja väärika, kõrge kivist kalmumärgi, kauni ristiga. Veel lahingute ajal. Praegune uhke, ametliku nimega Kanada memoriaal, paneb mõtlema. Ning see on ausammaste, mälestusmärkide mõte. Kuid killustunud Kanadas mõeldakse teisiti.
Montréalis värviti Sir John A. MacDonaldi ausammas punaseks. Ilmselt vihje tema indigeenidepoliitika kohta. Äärelinnas Saint-Laurent reostasid vandaalid roppustega ja sõjavastaste loosunitega sõjamemoriaali. Esitage arvamust, sõna-liikumisvabadust. Kuid valige päeva, protesteerijad, ning esitage nördimust inimlikult, mitte huligaanitsedes. (Siinjuures, pärast Vimy saavutust märatsesid 1918. a kevadel Québecis sõjavastased, põletades hooneid, lõhkudes aknaid. Tahes tahtmata võrdlus Kristallnachtiga. Mille aastapäev oli muide möödunud nädalal.)
Selles kontekstis tuli meelde, kuidas N. Liit Vabadussõja ausambaid, mida oli Eestis arvukalt, õhkis. Nagu nii saaks kollektiivset mälu kustutada. Ja õnneks üks eesti rahva esimesi prioriteete, juba perestroika ajastul, oli taastada neid sambaid. Ning tavaliselt juhtisid selliseid aktsioone noored, isegi koolieas, kui mõtelda näiteks Võru kolonnile. Minevikku unustades kordame seda, vist keegi seda ei soovi.
Siis miks selline ükskõiksus Kanadas, eriti valitsusjuhi poolt? Mis ime, et mesinädalad on läbi, tema populaarsus langeb. Kuna isegi naiivsem valija näeb läbi selle, kuidas privileegidega, rahaga, eelistega üles kasvanud, poliitiliste kogemusteta Trudeau on edev, ja esitab, nagu paraku pea kõik poliitikud, lubadusi, mida ta ei kavatsegi täita. Kuid valimissüsteem – mida ta lubas reformida, aga siis taganes, kuna see pole ta huvides – on taganud talle enamusvalitsuse, karta on, et see pole mitte esimene, kuna kolmeparteisüsteem lõhestab hääli.
Gallupid peegeldavad vaid hetkeseisu ning neid ei saa alati usaldada. Kui võiks, siis oleks USAl hoopis naispresident. Nagu meilgi. Kelle kohta võib ka esitada arvamust, et nagu Trudeau’l, puudub tal arusaamine paljust, tal sõrme rahvuslikul tuiksoonel vahest ei paista üldse olemaski. President ja peaminister – keegi pole pühak. Aga nende ametikohad ei eksisteeriks, kui miljonid tavalised mehed poleks oma elu ohverdanud demokraatia ja vabaduse nimel.
See on mälestuspäevade, mäletamise tähtsus. Ajaloolased nagu Cook, saavad vaid pildi maalida paberile, ettekujutus võtab siis üle. Isiklikult ei tea, kas oleks olnud sellist mehisust, julgust, vaprust relvaga seista kurjuse vastu. Tänapäeval on relv vaid terroririist. Kas Lähis-Idast või maavillane, see ei paista enam tähendavat. Peaasi et mistahes vabandusega vabadust õõnestada.
Vaimuhaigeid on alati maailmas olemas. Võtke ülalolev Hitleri näide, et seda ohtu rõhutada. Kui nad riiki juhtima pääsevad, siis kannatavad miljonid süütud. Ning ainult tavalised inimesed suudavad selliseid tõrjuda.
Cook (kes on Kanada Sõjamuuseumi ajaloolane) toob ära fakti, et Victoria Risti, Briti impeeriumi kõrgeima militaarautasu, saajaid oli Vimyl neli sõdurit. Ajaloos erakordne. Kolm neist said posthuumselt tänatud sangarluse eest. Et Kanadal neid sangareid oli, ja loodetavasti ei ole kunagi enam tarvis, selleks on tarvis vaikset leinaseisakut, austust. Mitte ausamba rüvetamist, ametiühingu nimel vaba päeva nõudes.
Requiem aeternam in pace fortibus militibus nii eesti sõjamehed, kui kõikjal, kus vabadust hinnatakse, aga ei osata seda väärikalt tunnistada. Kuna oma huvid on tähtsamad kui riigi. Nagu meie peaministril.
Tõnu Naelapea, Toronto
