No minu arust on sedasi, et olevale ei ole miski vale, tulevale ei tule vale mõttessegi ja jäävale ei jää vale meelde. Osavale pole sest kedagi, et ainult osa on vale, aga sulavale jutule satub küll sulavale tihti sisse. Veerevale kivile sammal ei kasva ja magavale kassile iir suhu ei jookse. Elavale pole muidugi meele perra, et ta vale elu elab, surevale ei tähenda seegi enam. Vahel juhtub, et jääd kuivale, no kui vale seegi on?
Mõnele kirevale tegelasele tahaks oiatust anda, et ärgu valeste kiregu. Ja kaegu oolega perra, et ta pole mitte vale kire küisi sattund. Aga kiratsevale on peris paras, kui ta vale asja pärast kiratseb. Mõtlevale inimesele on väga tähtis, et ta õige vale välja mõtleks. Tabavale sama tähtis, et teda valetamiselt ei tabataks. Kes on end nähtavale kohale upitand, see oolitsegu, et upitajad nähtavale ei ilmuks. Mõni langeb nii sügavale, et sügab vale säärt ja ei saa arugi. Põdevale, kaduvale, lahkuvale ja mööduvale ei mõisa ma miskit nõu anda.
No ead inimesed, lugege ise ja ütelge, kas sellest jutus miski vale on. Minu meelest on kõik tõsi.
