Et mulle meeldib sõnadega mängida, pole ju kellelegi saladus. Vaevalt et muidu vestet viitsiks vorpida. Pole ma selline, kes plehveteri imeks kaua tühja lehe kohal. Kui sähvatus tuleb, siis ka suust välja, hiljem kirja või nüüd klahvlauda toksides, silmade ette. Kui ta suust välja tuleb, ongi see ohtlik asi, paberil või kuvaril olevat saab ju muuta, öeldut mitte.
Kuidas sa muidu selliseid pärle avastad kui sellega, et paneb kas kellegi naerma või ajab tal karvad turri? Vaene Kertu on kaua pidanud sellega arvestama. Ta naerab vähem, kui sooviks. Ehk vist, kuna oskan aasida pisut teisiti kui õiges abielus on kombeks või sobiv.
Hiljutine näide sellest surmaga flirtimisest. Vaat mõni (mina) on juba nii praktiline, et ta harva uusi riideid ostab. Kaua sa ikke elad, kuhu sa neid kannad? Muidugi, topelt-standard on mängus ka siin – Volli, Eisenhower oli president, kui sa selle lipsu ostsid. No ehk küll, vähemalt mitte Pätsu-aegne kaelaside… (neid mul polegi, liignoor oma vanaduses). Aga temake tohib mu rõivaste kohta kriitikat esitada, mina tema omade kohta pole kunagi julenudki.
Kuni viimase kiire keele karistuseni. Oli jälle mamslitel kohviklatš, temake leidis, et seda või teist suvekleiti on liialt palju kantud, uut tarvis. Saigi nii, et, uhke, uus, lilleline sai ostetud. Aga vallatu Volli ütles kohe, et kui see aiahilbuks kujuneb, kuda ma su sealt seest ära tunnen? Kas pean hüüdma, musi, moe mutt?
Musi on meil häil päevil hellitussõna. Moe mutt aga põle vist sobiv. Isegi naljana. Katsusin küll kiiresti seletada, et käänan ju õieti. Kui juba susi, soe, sutt, siis ma ju ei pannud metsa. Panin küll, õnneks vaid karistuseks diivanile saatmine. Maakodus olen pidanud lausa tähtede all võrkkiiges öö veetma. Mis häda, käratatakse, päeviti laiskled seal ju küll ja küll. Maga siis sääskedega.
Sellise taustal mõtlen tihtimini, kui tahaks, et miks ma lõugu ei oska pidada. Aga egas kirp koerale kombeid koolita.
Ikkagi kutsikaeas,
VABARNA VOLLI
