Balti riikidel on olnud võõrsil kena komme märkida küüditamist mälestusteenistusega, ühiselt. Tänavu toimus ühine küünalde süütamine 13. juunil Toronto Raekoja ees Nathan Phillipsi väljakul. 76 aastat hiljem ei ole unustatud, on järgnevatele põlvedele edasi antud, mida punane terror ebainimlikult läbi viis.
Õnneks on meil piisavalt mälestusi, andmeteoseid, mis ei lubagi unustada. Üheks olulisemaks on Valge Raamat, Eesti Entsüklopeediakirjastuse väljaanne aastast 2005, mis hõlmab kõiki neid aastaid. Seda on valus lugeda, aga tuleb, et ei ununeks. Teose väärtusele lisavad oluliselt allikad, bibliograafia ja dokumendid, mis kinnitavad repressiooni, genotsiidilist käitumist idanaabri poolt.
Teos on ka inglise keelde tõlgitud. Neile noorematele, kes ehk emakeelega vahest võitevad, peaks olema White Book sundlugemine.
Valge Raamau saates kirjutab Okupatsioonide represiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni esimees Vello Salo teaduslikult põhjendatud kokkuvõtte, kasutades arhiivmaterjali, kõikidest kahjudest ja kaotustest, mida meie rahvas enam kui poole sajandi kestel kandis.
Represiivpoliitika jälgi on paraku isegi tänapäeval tunda, eriti inimeste tervisega arvestades. N. Liit jättis ka Eestile keskkonna reostamisega sügavaid arme, millest nii naljalt ei toibu. Kuid kõige olulisem on usalduse puudus, mis veel tänagi tunda. Kui juba koolinoori ässitati teisi reetma, üles andma, mida see ühiskonna kohta võib üteldagi.
Meie kaotused ei lähe iialgi meelest, lein on eluaegne.
Tõnu Naelapea, Toronto
