Ja kas Kerli või Voltu, eks me ühel lainepikkusel ole olnud kõik need aastad.
Alul seletasin Vollile, et meil kõigil on oma roll. Küll ma olen tänulik, et ta ikka lund roogib, mu peenraid kaevab, muru niidab. Ähib ja puhib küll rohkem kui vanasti, aga töö saab tehtud. Siis vaatasin magusalt talle otsa. Kööki saad sa alati tegutsema, aga mida sa mu pirukateta teeks? Või võtad kallima? Ta jäi vakka. Triikimisest ja pesupesemisest polnud vaja rääkidagi, neid töid ta ei salli silmaotsaski. Miks tema saab valida ja mina mitte?
Naistepäev oli kunagi vajalik. Sest mehed pidasid naisi liialt kaua käpa all. Kuigi mulle paljud feministid, nagu Gloria Steinem, on ebameeldivad, ka esitus, et naine vajab meest nagu kala soovib jalgratast, on valjemad naised palju head teinud. Iga Krööt pole kuri krõhva, iga Ruudi pole Valentiino. Need üldistused peaks jääma mineviku prügikasti.
Siis aga tuli Vollike esile ajaloo vanima argumendiga. Kui Eeva poleks ussisõnu kuulnud, elaksime ikka paradiisuses. Talle need ussid ja usiga lõppevad sõnad meeldivad. Mina aga mesimagusalt vastu. Ma ei kujuta ette, et üksi, kui kange mees suudaks last sünnitada. Nii saavutasime vaherahu. Leppisime ka kokku, et valikulisi päevi enam ei kommenteeri, teadmises, et iga Jumala antud päev on kingitus abielupaarile ja nende armastatud lastele, lastelastele.