Filmi tegevus leiab aset 1992. a Abhaasias. Põline eestlaste küla on tühjaks jäänud – abhaasid sõdisid, et Gruusiast lahku lüüa ja sõja lähenedes olid eestlased oma ajaloolisele kodumaale tagasi pöördunud. Külla olid elama jäänud vaid Ivo ja tema naaber Margus. Ka Margus kavatses Eestisse sõita, aga alles pärast seda, kui tema istanduse mandariinisaak oli korjatud ja müüdud. Paratamatult jõudis sõda nende külani ning grusiinide ja abhaaside vahel toimus verine lahing. Ivo ja Margus leidsid lahingupaigalt ühe ellujäänu – Ahmedi, kelle Ivo enda juurde koju paranema viis. Öösel hukkunuid mattes avastas Margus, et üks raskelt haavatud grusiin – Nika oli samuti elus. Ka tema viidi Ivo juurde ja nii sattusid ühe katuse alla kaks vastasleeri võitlejat. Ivo ravis neid ja sellel ajal leidsid endised vaenlased üksteises inimlikkust. Film lõppes traagiliselt, kui vene sõjaväeüksus jõudis sinna ja lahing toimus Ivo talu ees, kus üllatavalt Ahmed ja Nika leidsid end samal poolel lahingus.
Filmi tegevus toimus alal, millest siinne ühiskond pole eriti teadlik. Abhaasia on ju Euroopa kagunurgas, kuhu Ameerika turistid harva satuvad. Nii paluti allakirjutanut anda filmile sissejuhatus ja vajadusel vastata küsimustele filmi lõpus.
Valmistudes ettekandeks leidsin, et ala Musta ja Kaspia mere vahel on nagu kork Iraani ja Venemaa vahel, seega strateegilise tähtsusega. Terve see ‘kork' kataks vaid ühe neljandiku Texase osariigist. Maakaardid näitavad, et sellest lõikab läbi Euroopa ja Aasia kontinendi piir, millel pole aga mingit tähtsust rahvastele, kes seal elavad. Need rahvad on erinevate kommetega, kultuuriga, usuga ja keeltega. Pealegi on seal õlivarad ja asub suurriikide huvipiirides. Kuidas saab siin konflikti vältida?
Mainitud alale mahub kolm riiki, mis omakorda on sisuliselt killustatud aladeks, mis ei tunnista riigi valitsust. Gruusia on üks neist kolmest riigist, mille pindala on vaid poolteist korda suurem kui Eesti. Film käsitab Abhaasiat, mis ametlikult on osa Gruusiast ja katab 12%. Abhaaslased ei tunnista enda Gruusiasse kuuluvust. Abhaasia pindala on väike. Võrreldes Houstoniga (koos eeslinnadega), on ta vaid kaks korda suurem. Selle maalapi üle võitlesid grusiinid ja moslemiusulised abhaaslased samal ajal, kui kohal oli ka Vene sõjaväeüksusi „rahu-hoidjatena”.
Mitte pole seal elavate rahvaste erinevused probleemiks, aga ajalooline mälu on teguriks: oli aeg, kui kogu maa Iraanist põhjapoole oli Vene keisririigi valitsuse all. Sel ajal tsaar püüdis venestada sealset rahvast (nagu see toimus ka Eesti aladel) ja paljud Abhaasias elavad moslemid rändasid lõunapoole Otomani-Türgi aladele. Tulemus oli, et see maa sai laastatud. Tsaarivalitsus õhutas eesti talupoegi sinna elama asuma. Oligi minejaid, et saada eemale mõisnike rõhu alt. Kuidagi reisiti 2000 miili Abhaasiasse ja asustati 10 eesti küla. Külades olid eesti koolid ja räägiti eesti keelt.
Esimese maailmasõja järel jäi see ala Nõukogude Liitu. N.Liidu valitsus hoidis sealsete rahvaste konflikti vaos. Kui N. Liit varises kokku, kerkisid jälle vanad konfliktid. Pöörates tähelepanu Abhaasiale, leiame, et moslemiusulised püüdsid saada tagasi oma maa ja püüdsid tõrjuda ristiusulised grusiinid välja. 1992. a läks see tõrjumine veriseks, sekkus Vene sõjavägi, seekord moslemite poolel. Eesti oli vahepeal iseseisvaks saanud ja paljud eestlased sealt suundusid Eestisse. See on filmi tagapõhjaks.
Filmi lõppedes kutsusin poodiumile oma sõbra Stepan Nazariani, kes on Armeeniast. Oli vähe küsimusi, sest tegemist polnud dokumentaalfilmiga, vaid käsitles inimeste iseloomu ja tundeid. Seega kasutasin lubatud aega, et rääkida isiklikust sidemest selle alaga.
Kui Eestit okupeeris Nõukogude Liit 1940, astusin algkooli esimesse klassi. See oleks pidanud olema Inglise kolledži nimega kool, aga uued võimud tegid ta Tallinna Õpetajate Seminari Algkooliks. Tuleb meelde, et klassiruumi seinale riputati N. Liidu diktaatori Stalini pilt. Meile, lastele seletati, et Stalin oli kord õpetaja ja et ta armastab lapsi. Et näidata oma armastust, oli ta saatnud meile kingiks mandariine. Iga õpilane mu klassis sai ühe. Selle järel pidime kirjutama esseid, tänades isakest Stalinit. Ma ka kirjutasin midagi ja siis kaunistasin lehe ääred sini-must-valgete lippudega. Õpetaja ei võtnud seda vastu ja andis mu lehe tagasi, et andku ma see oma vanematele, et need lipud enam ei sobi. Eesti lipp oli siis juba keelu all. Aga mandariinid lubati siiski ära süüa.
Kes teab, võib-olla mu mandariin oli pärit kasvandusest mõnest Eesti külast Abhaasias?
Arved Plaks
*Torontos linastub 2015. a võõrkeelse filmi kategoorias Oscarile nomineeritud film „Manadariinid” (Tangerines) reedel, 10. märtsil kl 7 õ Alliance Francaise (24 Spadina Rd), sissepääs vabatahtlik annetus.
