Etsiga leppisime kokku, et kui ma selliseid vanemaid väljendedi suhu võtan, ja aega on, eks ma siis seleta talle ka, kui tean. Enne kui hambad varna asetan, mis ka ju omapärane väljend.
Neist piipudest ja prillidest aga päris elust isiklik näide. Kiirustamine pole hea, kunagi. Aga vahel on ikka nii, et pean kärmelt liikuma asuma, et kas bussi peale saaks või tohtri kabinetti aegsalt jõuda. Kuid vahest ei saa uksest välja enne, kui kõik taskud on läbi kombatud. Et on kõik vajalik olemas.
Meenub katoliku preestri kohta vana anekdoot. Kui too risti ette lööb, siis kontrollib ta ju, et rahakott, kell, prillid ja see, mis talle igaks juhuks on antud, on olemas. Tõesti, nii ta on, kui mõtelda. Teen ise samu liigutusi, tahan kindlaks teha, et ei pea tagasi koju tulema.
Piipu tegin küll aastakümneid tagasi, siis kui see moes oli ja tahtsin vanade meestega kokku sobida, juttu ajada. Mõnus hõng kah, mitte nagu neil plärudel – möödud tänapäeval suitsetajast ja asud kohe läkastama. Piibu jätasin päris kiiresti maha, sest sellega oli liialt palju tegemist. Mõnele meeldib kogu see rituaal – tubaka tampimine kahasse, tiku tõmbamine – ja seda iga piibutäie kohta mitu korda, siis otsa korralik puhastamine.
Ja siis suus oli vastik maik, Kertu suudlust ei soovinud, ja isegi parim hollandi kirsiaroomiga tubakas ei korvanud neid tegureid. Prillidega aga on küll nii, et vanuigi on nägemine töntsimaks läinud. Aga need on ju ninajuurika küljes, neid otsima ei peagi. Ei, kiire eluga ei harju kunagi, aga küll on hää, et minevikust on väljendeid igasugusteks olukordadeks varrukast võtta.
Vabarna Volli