Kolmas metafoor. Ehk võib nii seletada tänapäeva ei-tea-kust-tulnud vägivalla- ja vaenupurskeid. Ka reaktsiooni sellele, et võõrast munast on koorunud oma pesas teistsugune lind kui ema-isa ja õed, vennad.
Daphne du Maurieri novell The Birds innustas Alfred Hitchcocki väntama õudukat, õudusfilmi, sama nimega. Du Maurieri lühijuttu maksab ka tänapäeval lugeda, on nii õpetlik kui hirmutav. Sürrealistlik süžee kirjeldab Teise maailmasõja järgset Inglismaad, kaugel linnadest. Linnud, jälgides mere tõusu ja mõõna, tungivad parvedena inimestele kallale, seletust ei leia keegi. The Birds lõpeb teadmatuses; filmi näinutel oli kahtlemata raske pärast elamust lahtise akna all magada. Du Maurier jättis lõpulõigus peategelase perekonna õhtul ellu. Nende hommikut võis lugeja ainult hirmus aimata.
Neid hirme on inimkonnal olnud palju. Näiteks tuumasõjaoht pole vaibunud, aga samuti pole see niivõrd alateadvuses kui külma sõja ajastul. Väidetavalt on aga selle asendanud maailma murede esinumbrina terrorism. Mis saab, kui ISIS terrori või Põhja-Korea megalomaania huvides tuumarelvi rakendaks? Hitchcock jätaks sellise filmi huvides vastuse võlgu, tavainimene aga igapäevases õuduses elades ei julgegi arvamust esitada. Ainult loota.
Nädalapäevade eest Québeci linnas toimunud mošeemõrvad on kinnituseks, et ükski paik pole turvaline. Irooniana tuleb märkida, et isegi püha paik pole varjupaik. Toronto, varjupaiga-linnana, lubab küll sisserännanutele ootust murevabana elada, kuid see on pelk sõnakõlks. Turvalisust ei saa kusagil tagada, sellist garantiid pole olemas.
Ei Hitchcock ega du Maurier oskaks seletada viimaste aastakümnendite terrorismi kasvu kas organiseeritult – nagu linnuparvena – või ühe ainsa kulli kaudu. Üksikud röövlinnud ei teata kunagi ette oma kavatsusi; nende vastu kaitset ei ole ühelgi linnuliigil.
Inimestega täpselt samuti. Nagu mošeemõrvari ilmumine. Seda ei oleks saanud ühegi müüri või immigratsioonipoliitika abil ennetada. Relvaga valas viha indiviid, surmates süütuid vaid nende usu ja ehk välimuse tõttu. Nii mitte erinedes haukast, kes taevast tuvikuuti sööstab.
Strateegiliselt püstitatud Hiina, Berliini, Iisraeli müürid ei suutnud üldsust kaitsta. Mingi Mehhiko müür ei saaks tagada turvatunnet. Maginot' liin, kindlustustevöönd, ei kinnitanud Prantsusmaa kaitset – Hitleri panzerid ja väed vallutasid ülikiirelt Belgia kaudu naaberriigi. Tuleb lihtsalt aru saada inimkonna ajaloo kontekstis, et oma pesa kaitsmine on väetimal peaaegu võimatu.
Mitme näo ja nimega terrorismi kategooriasse ei saa Québecis toimunut liigitada. Ka mitte islamofoobiaks. Nagu varem päevikutes kirjutatud, foobia sõna väärkasutamine lisab konfliktidele vaat et õli tulle. Foobia on psühholoogiline termin: ebaratsionaalne hirm, haiguslik kartus. Kui inimene ei talu nähtavalt teistsugusi, tema silmis võõras pesas, pole see sugugi ebaratsionaalne, vaid mitmeti loomulik. Miks muidu inimesed on ajalooliselt oma kodu, küla, linna, vajadusel riiki, kaitsnud? Foobid väldivad konflikti. Terroristid tervitavad seda.
Québeci ajaloos on paraku mitmeid selliseid juhtumeid olnud. Naistevastased, anglodevastased, autoriteedivastased massimõrvad on kinnituseks lähiminevikust. Õnneks on Kanada palju tolerantsem kui USA, kuid sugugi ei üllata, et vaimselt habras inimene võiks meedia manipulatsiooni järgselt ka siin reageerida.
Möödunud reedel oli võimalik kas osaleda või pealt näha Torontos Bloori tänaval islamikeskuse ees aset leidnud protesteerijate reaktsioone. Hea, et need inimesed, inimlikel kaalutlustel, kindlasti siirad, nii arvukalt lootsid mõistmisele. Ajakirjandus omakorda ei osanud muulegi keskenduda. Kõhe oli aga jälgida naiivseid inimesi, kes pidasid toimunut süsteemi süüks, mitte indiviidi vastutuseks. Ja oma loosungitega ei osanud mõista, et üksiku teo vastu pole kellelgi kaitset.
Maletaja ei hakka tingimata oponendi riiki vankrite-kahuritega pommitama, lipp-lennukiga piiskoppe-odasid mõjusfäärist eemaldama, ettureid manipuleerima, nii et võitlustanner oleks talle vaba. Fanaatikud, sellised nagu Québecis, on ju etturid, kes ise seda ehk ei tunnista. Ning ei peegeldagi mingit üldsuse hoiakut, mida rahulikud protestid tahavad rõhutada. Ettur maleväljal on tühine, ta kaotus pole kuningale-kindralile tähtis. Isegi ohverdatakse neid võidu nimel.
Kindrali rollis on rahuajal presidendid – kas Süürias või Saksamaal. Venemaal või USAs. Ükski neist vägevatest poleks suutnud mošees palvetavaid päästa. Immigratsioon, sõjapõgenikud on alati toonud vastastikku reaktsioone. Vaadake, kuidas sõjajärgsel Inglismaal nö „valgeid luiki” vastu võeti. Tänapäeva Rootsis on moslemite vastaseid, tänu nende nõudmistele, arvukalt. Praegused põgenikud ootavad pahatihti enamat kui varjupaika, kohalikele see tingimata ei meeldi. Nõnda toimuvadki vägivaldsed, õnneks erandjuhtumid.
Arvutimängud pole vihavalamise ainsaks seletuseks – inimese koostis on. Vihaseid tihaseid oli näiteks Sinimägedes vastase vastu tarvis – oma elu ei loe, peaasi, et pesakond pääseb. Selline, kes aga vääralt süütuid tapab, on erand, mitte tüüpnäide. Sellest peaksid heade taotlustega inimesed aru saama. Sõnavabadust samas mitte kuritarvitades.
Tõnu Naelapea
