Gray sulest ilmus äsja tänavuse aasta märkimiseks, mil Kanada peab konföderatsiooni 150.a. sünnipäeva, huvitav teos, milles autor minevikule keskendudes, sondeerib tulevikku. Pealkirigi on paljulubav „The Promise of Canada”. Nii nagu tänapäeval on paljudelgi edu olnud elulugude kaudu ajalukku sukeldumine, jälgib Gray raamat seda paeluvat strateegiat edukalt ning õnnestunult.
Võimatu on ajaloo kirjutamisel suurkujusid vältida. Ja Gray arvestas juba eessõnas võimaliku kriitikaga, et hokihullude riigist pole valitud ühtegi litrit taguvat sportlast aitamaks seletada minevikku. Aastal, kui profiliiga NHL märgib ka 100-aastast juubelit, on jubagi hokile piisavalt tähelepanu suunatud.
(Vahelemärkusena sobib siia tähelepanek, et hokiteemaliste elulooraamatute menu on suurem kui ehk kunagi enne. Wayne Gretzky mullune 99 lugu hokist oli riigis aasta nr 1 bestseller. Lugejale, kes nagu allakirjutanu ehk kunagi ei mänginud kaasakiskuvat mängu sugugi hästi, kuid jälgis seda nii nagu eurooplased jalgpalli, eriti Maple Leafide koondist, võis huvi pakkuda Darryl Sittleri, Wendel Clarki ja Tie Domi mälestused. Kahe aasta eest paelusid nende treenerite Pat Quinni ja Pat Burnsi meenutused. Siis ka Bobby Orri sulest legendaarse Bruinsi kaitsemängija tähelennust ja liialt vara lõppenud karjäärist väärib fänni tähelepanu. Igat nimetatud raamatut võib soojalt soovitada. Huvitav ka, et hea sissetulekuga mängijad sattusid pahatihti tüssajate – agentide, nõustajate – küüsi. Orr ja Domi ehk kurvemad näited. Nagu ka mullu lahkunud muusikalegend Leonard Cohen, kes pidi pea 80aastaselt taas salvestama oma heliloomingut, esinema avalikult, kuna teised olid ta paljaks varastanud. Talendist üksi ei aita, tarvis on usaldusmehi, kes pole sulid.)
Väljavalitud elulood pole muidugi tundmatute omad. Tommy Douglas, riikliku meditsiini süsteemi isa, valiti 2004. aastal CBC jälgijate poolt aegade vägevamaks kanadalaseks – The Greatest Canadian. Gray peatükk Douglase kohta aga pakub fakte, millest mõned ehk ei olnud isegi toona teadlikud. Preston Manning ja Elijah Harper on valitud poliitikute ja pärismaalaste õiguste eest võitlevate hulgast. Kunstnik Emily Carr väärib tähelepanu koos maailmakuulsa kirjaniku Margaret Atwoodiga. Ning Kanada Ülemkohtu esimese naiskohtuniku Bertha Wilsoni roll riigi inimõiguste harta sätestamises pole niivõrd tuntud, kui ta peaks olema.
Väidetavalt loodi riik tasakaalukalt just ajal, kui Briti poliitikud ei tahtnud kolooniatele palju tähelepanu, eriti majanduslikku, pühendada. George-Étienne Cartieri roll 1864. aastal sõlmitud Charlottetowni kokkuleppe saavutamises, mis 1867. a. omakorda lõi tänase Kanada, tagas struktuurselt prantsuse päritoluga inimeste õigused ning kahel tasandil – föderaalse ja provintside valitsuste – koostöö vajaduse ja püsivuse. Tänaseni on see nii Kanada nurgakiviks kui vahete-vahel tüliõunaks.
Charlotte Graylt niisiis avapauk pooltteistsajandit märkiva riigi pidustusteks. Peaminister Trudeau ähvardas küll eelkäija Stephen Harperi plaane väärika juubeli märkimiseks kärpida, kuid vist jäi tavakodanike, selliste, kelle õlul Kanada püstitati ja nüüd püsib, tahtejõu ja soovidega arvestajaks. Seda võib hetkel kinnitada, külastades “Canada 150” riiklikku võrgulehte, mida haldab valitsus: canada.pch.gc.ca/eng/1468262573081
Võib arvata, et järgmise kuue kuu jooksul, enne 1. juulit, võtavad paljudki sõna sel teemal.
Tõnu Naelapea
