Sissejuhatus on rõhutamaks, et isegi aastal 2016 lonkab demokraatia, vaatame vaid lõunapoole piiri. Kuid Vahtralehemaal on samuti poliitikud ülbed, ei täida, nagu hiljuti kirjutatud, lubadusi ja kasutavad kõiki eeliseid, et pukki jääda. Ontarios on kaua keerlenud küsimused parteide majandamissüsteemi ümber, kuidas tulutoovate õhtusöökidega saavad jõukad valitsuse tähelepanu annetustega. Teadagi peseb käsi hiljem kätt.
Nüüd on aga vaene valija – loodetavasti targem kui too, kellele Churchill vihjas – teada saanud, et tema kohta on föderaalsed parteid kogunud isiklikku informatsiooni, nii Kanada privaatsusega seotud seadusi rikkudes. Parlamendis loodi hiljuti komitee, mille uuringud peaksid paljastama, kuidas murtakse Privacy Actis (privaatsuse säte) ettenähtud kaitsesüsteemi.
NDP 32-aastane parlamendiliige Daniel Blaikie, kelle isa Bill oli kauaaegne NDP rahvaesindaja nii Winnipegis MLA-na kui hiljem Ottawas, soovitas hiljuti, et tuleks lähemalt uurida, kuidas asjad päriselt on. Pühapäevases Staris ilmus esilehelt alates pikem artikkel sel teemal, mis utsitas mõtleva valija huvides teisi allikmaterjale otsima. Nimelt Blaikie, kes esindab isa poolt varem kaitstud valimispiirkonda (eks perekonnanimi mängis rolli selles, et Daniel mullu võitis; huvitav, kuidas poliitikud astuvad tihti isa või eelkäija jälgedes…), rõhutab fakti, et keegi ei tea tänapäeval, kuidas parteid valijatelt informatsiooni koguvad. Seda nii uksele koputamise järgselt antud vastuseid kogudes, telefonigallupitega ja selle kõige hirmsamaga, sotsiaalmeedia kaudu. Viimane on selline salatont, kes avalikustab kõigile – ka parteide töölistele – seisukohti ja arvamusi, mida mõistlik inimene ei peaks avalikustama. Ent edevus viib siiski selleni.
Kogutakse nii mitte ainult poliitilisi veendumusi, partei pooldamist, aga ka majanduslikku informatsiooni, perekonnasiseseid detaile (mitu last, abieluseisus, etniline tagapõhi, jpm) ning kuidas valijatega kontakti võtta. Kõik see on privaatsuse sätte vastane.
Teadagi ei soovi Ottawas keegi, et parteid peaks avalikustama, kuidas nad andmetega – ei, oleme otsekohesed, andmestikuga, kuna see informatsiooni kogumine hõlmab miljoneid inimesi – spetsiifiliselt ümber käivad.
Valija peaks muret tundma. Salastamine on ebademokraatlik. Kuigi läbipaistvust lubatakse mõlemast suupoolest, ei soovita siiski, pukis olles eriti, et pööbel oleks nende mahhinatsioonidest teadlik. Nagu hiljuti kirjutatud, on noorem Trudeau selles ka süüdi. Möödunud nädalal saime kinnitust, et eriti noored valijad, kelle hulgas Trudeau'l oli ülisuur populaarsus ning nende toetus olevat seletanud tema mullust triumfi, avaldavad nüüd protestidega pettumust, et Trudeau ei ole läbipaistvat valitsust loonud ning paljud, eriti noortele suunatud lubadused, pole läbi viidud. Ega isegi, nagu EE möödunud nädala juhtkiri rõhutas, algusinitsiatiivi saanud.
Daniel Blaikie, kelle ametlik NDP kodulekülg on kasina informatsiooniga, peale selle, et ta on eetika asekriitik (Deputy Ethics Critic), oli elukutselt elektrik, kuulus ametiühingusse ja tegutses enne mulluseid valimisi väga aktiivselt nii Manitoba kui Ottawa NDP parteitöölisena. Ametiühingud, paraku, on ka suured informatsiooni kogujad, nagu poliitilistel parteidelgi, eesmärgiks võimu tugevdamine. Nii et Blaikie soov on kuidagi hüpokriitiline.
See aga ei vähenda ta üleskutse olulisust. Parlamendis tegutseb juba eetika ja informatsioonile juurdepääsu reguleeriv komitee. Sel aastal on mitmed tunnistajad esitanud komiteele muret selle üle, kuidas nende kohta kogutud isiklikku informatsiooni võiks kasutada või on juba kasutatud. Isiklik näide sellest. Olen varem kirjutanud, et kui kohtasin Kathleen Wynne'i valimiste eel, siis avaldasin arvamust, et kui ta haridussüsteemi paika ei pane või ei luba sellega tegelda, siis ta minult toetust ei saa. Nagu praegune olukord kinnitab, oli kuhjaga põhjust Wynne'i mitte usaldada. Ja liberaalid pole kunagi koju helistanud, küll aga konservatiivid ja NDP, kuna mõlema partei esindajale sai kunagi esitatud arvamus, et kaalume toetust, kuna vassivaid ja korrumpeerunud liberaale ei saa puhta südametunnistusega kuidagi soosida. Ent nagu viimased aastad kinnitavad, ei saa seda ka teiste parteide kohta enam ütelda.
Tervitan Blaikie üleskutset. Rahvaloenduse ankeedi täitmisel tundsin sama muret kui temagi, lohutades ennast, et vähemalt see on kohustuslik ja ehk tarvitatakse antud fakte heatahtlikult. Kuigi eriti ei usu seda. Kui aga poliitikud, kelle huves on pahatihti vaid võimulolek ning selle ekspluateerimine mitte kodaniku, vaid enese või partei huvides (jälle, parim näitaja noorema Trudeau edevus ja teiste poolt märgatud enesekesksus), kuritarvitavad lahkelt antud vastuseid vaid eneste kasuks, siis on midagi tõesti viltu.
Churchillil oli õigus, ta isiklikele puudujääkidele vaatamata. Ei sooviks totalitaarses riigis elada. Kuid demokraatia pole ka parim lahendus. Ning seni, kui omakasupüüdlikud langetavad otsuseid, ei ole ka kahjuks oodata uuemat, paremat, rahvaga st valijatega arvestavat süsteemi.
Tõnu Naelapea
