Tunnen neile valijatele kaasa, kuna pean tunnistama, et nii föderaalsel kui provintsi tasandil pole ma kunagi osanud võitjat toetada. Linnavalitsuses küll, aga seal puudub erakondlik poolehoid, võib isegi ütelda hüsteeria, kuna pahatihti viib parteikalduvus selleni, et keegi teine peale meie ei kõlba. Tõsi küll, põlvkond või nii tagasi, identifitseerisid Toronto linnavolikogus vasakpoolsed nõunikud end NDPga, aga see on õnneks kadunud ajalukku. Liberaalidega ega konservatiividega aga ei sidunud keegi munitsipiaalne poliitik, kuigi seisukohad olid teada.
Kurvastab, et Trudeau teatas, et kaalub tõsiselt selle lubaduse tühistamist. Et kui pole katki, siis miks parandada. Paistab olevat, kahjuks fait accompli. Ta julgeb seda ütelda, kuna praegune süsteem on talle vaid kasuks. Konservatiivid ja NDP killustavad vastashääli, tulemusega et suur-Toronto piirkonnas pole viimasel kahel ühtegi mandaati. Kas kõik GTA elanikud on liberaale toetavad? Vaevalt, aga süsteem lubab sellist ebavõrdsust.
Tuli ju oodata, kuni Trudeau julges lubaduse murdmiseni minna. Eks teda julgustasid gallupid, mis kinnitavad, et tema ja ta partei on ikka ülipopulaarsed (kuid mitte 50%-lise poolehoiuga!). Ja teiste lubadustega tammub ta paigal, võtmata samme nende täitmiseks. Nagu konservatiividki omal ajal… Huvitav ka, et Ontarios, riigi rahvarikkaimas provintsis on kaua valitsenud liberaalidele antud toetus madalseisus, seda tänu ebapopulaarsele, kui mitte otse ütelda hämavale ning tõde eiravale peaministrile Kathleen Wynne'ile. Kuid paraku opositsioon ei paku Queen's Pargis lahendust, karta, et liberaalide peaaegu et hegemoonia kestab kaua.
Trudeau suhtes häirib ka see, et oma esimesel valitsusaastal paistis ta olevat pigem võõrsil kui Kanadas riigimuresid lahendamas. Karismaatiline poliitik pole, nagu kommentaatorid on täheldanud, kunagi kohanud fotoaparaati, mis talle ei meeldiks. Lubab „selfiesid” või endakaid noortel naistel temaga võtta. Kuid sellised fotod, mis ajakirjanduses tihti ilmuvad, ning ühest maailma nurgast koosolekutele ja kohtumistele reisimine, ei ole Vahtralehemaa murede lahendamise huvides ega ka suunatud muuks, kui poleerimaks ta oreooli rahvusvaheliselt veelgi.
Praegu vajab riiklik poliitika just tugevat kätt. Rahvusvahelise kaubanduse minister Chrystia Freeland, kelle sulest ilmus plutokraatide kohta hävitav hinnang ning on sel teemal enam kui teadlik, lahkus pettunult möödunud reedel läbirääkimistelt Belgiast, kus valloonid, üks Belgia rahvaid, lükkasid tagasi teiste EL riikide poolt juba kokku lepitud Euroopa Liidu/Kanada vabaturulepingu. Freeland ütles ajakirjandusele enam-vähem nii, et sellise fanatismi vastu ei saa kaine mõistus kunagi.
Ning ka Kanadas puudub mõnel kaine mõistus, selles, et ikka petlikke liberaale, eriti Trudeau'd toetatakse. Tervitasin nende võitu aasta eest, kuna konservatiivid olid palju paha teinud. Kuid liberaalid jätkavad samas vaimus. Peidavad otsuseid, nö läbipaistvust, mida nad ka lubasid, pole olemaski ja nii mõnigi teine valimiste eelne lubadus on kuidagi ununenud. Nelja aasta pikkune mandaat ehk lubab seda korvata, aga miskipärast tülpinud ja blaseerunud kui mitte künismist nakatatud valija eriti hästi seda ei usu.
Ajal, kui maksame makse maksudele otsa – suurem osa igapäevasest kaubast on juba riiklikult maksustatud, millele provintsimaks omakorda otsa, ja nüüd Toronto linn, riigi majandusmootor, kaalub uut käibemaksu veel sellele otsa, et kuidagi oma eelarvega toime tulla.
Kusagil ei arvestata sellega, et bürokraate on ehk liialt palju. Kuid mida nad teevad? Nii Torontost kui Ottawast on hiljuti teada antud, et makstakse kümneid miljoneid konsultantidele, kelle soovitused pole teadagi määravad, vaid ainult valitsuse kaaluda, nende üle hääletada. Milleks siis poliitikud ja nende kantslerid, eluaegsed bürokraadid? Kas nad tõesti istuvad käed rüpes ja lasevad erasektoril dikteerida, mida peaks ette võtma?
Paljudel, kaasa arvatud allakirjutanul, oli põues lootus, et Harperi salatsemised, lubadusemurdmised ei kandu üle uude valitsusse. Paraku aga paistab, et Justin Trudeau kas võtab poliitikat kui egomängu või arvab, et asjad laabuvad iseenesest, lahendused kukuvad puu otsast, naudib enamusvalitsuse privileege. Ja kahtlemata loodab, et kolme aasta pärast ei mäleta keegi, et ta murdis lubaduse reformi vajava valimissüsteemi 21. sajandisse tuua. Aasta on ju 2016, meenutades ta kuulsat ütelust mullu.
Tõnu Naelapea