Selles ongi huvitav küsimus. Minu teada on siga nagu inimene – kõigesööja. Meiesuguseid omnivoore pole maailmas palju. Ja tänapäeva moodsad inimesed, kes kas pirtsakuse või põhimõtte järgselt, liha ei söö – on kas taimetoitlased või muud kentsakad äärmuslased. Mõni sööb kana ja kala, aga liha mitte. Teine ainult seemneid ja juurvilja, isegi muna ei sobi. Kuidas nad eluks liikumisenergiat suudavad koguda, ei tea.
Jah, siga sööb neid kardleid, mida õigustatult seakartuliks nimetatud, mis inimesele enam ei kõlba. Ja ma ei tea, mida vanalell neile molli vahel ämbrikuga kallas, aga kõik läks. Lugesin noorena kuskilt laenatud põnevusromaani, kus mõrvar oma ohvrid sigadele söötis. Ehk fantaasialend, aga mine sa tea.
Ja siiski maitseb vennaihu võrratult hästi. Nii praes, suitsusingina, peekonina või varem mainitud tule peal küpsetatud ribidena. Ja sülti ei saa keeta, kui Oskar pole oma koote andnud.
Selle taustal lugesin hiljuti hämminguga, et USAs on ühes koolipiirkonnas kohalikud mussulmannid esitanud nõudmise, et koolide sööklates enam singivõileibu või muid sealihaga rikastatud toite ei tohiks serveerida. Olevat nende usu mõnitamine. Ei saa aru, kuidas. Islamlased ei pea ju sinki ostma, veel vähem sööma – on ju teisi toite. Sellised nõudmised pole mitte ainult jaburad, aga ka maailma realiteete eiravad.
Olgu kuidas nende teistega on, mina naudin Oskariga lauas istumist ja lasen ikka vennaihul hea maitsta, paremat pidurooga pole.