Kiiev eitab Venemaa süüdistusi, nimetades neid väljamõeldisteks ja hübriid-tüüpi provokatsiooniks. Miks peakski Ukraina riskima oma reputatsiooniga terroriaktide korraldamisega Krimmis? Ukrainal puudub igasugune majanduslik ja poliitiline huvi Vene karu hammustamiseks. President Petro Porošenko teab ju väga hästi, millised negatiivsed reaktsioonid võiksid Läänest sellele järgneda. Aga tegemist on ju tuttava ja provokatiivse stsenaariumiga, mida Moskva on varemgi korduvalt kasutanud. Seda vajatakse oma sõjalise kohaloleku õigustamiseks Ida-Ukrainas. Sellised rängad terminid nagu terrorism, sabotaaž ja diversioon kõlavad sel taustal vägagi mõjusalt. Nende abil loodab Moskva saavutada Venemaa vastaste sanktsioonide elimineerimist või vähemalt lõdvendamist.
Ometi andis see ulmeline stsenaarium Venemaale ettekäände oma kaasaegseima õhutõrjesüsteemi S-400 paigutamiseks Krimmi ning vägede ja tehnika toomiseks Ukraina piirile, millele president Porošenko vastas Ukraina vägede viimisega kõrgendatud lahinguvalmidusse.
Olukord on närvesööv. Kõne all on isegi kahe riigi vaheliste diplomaatiliste suhete katkestamine, mis viiks muidugi kahe riigi vaheliste pingete edasise eskaleerumiseni.
ÜRO, NATO ja Euroopa Liit jälgivad murelikult üha kasvavaid pingeid Ukraina ja Venemaa vahel. Just nimelt jälgivad, aga mingeid konkreetseid samme pole need auväärsed institutsioonid siiani astunud. Ukraina keskajaleht Kyiv Post (11.08.) kutsub Läänt suhtumist Moskvasse karmistama, sest on murettekitavaid märke, et Venemaa plaanib järjekordset invasiooni Ukrainasse. Paraku näib, et Lääne tippametnikud pole valmis riskima ega midagi ette võtma Venemaa ambitsioonide ohjeldamiseks. Ukraina on jäetud praeguses keerulises olukorras kahjuks üksinda.
Putini strateegia
Ehkki Venemaa presidendi Vladimir Putini välispoliitilised sammud näivad esmapilgul ettearvamatute, üllatavate ja ebaloogilistena, võib nende taga peituda sügavalt läbimõeldud strateegia.
Putin kui endine KGB-lane ei jäta midagi juhuse hooleks. Et septembri algul toimub Hiinas suurriikide rühmituse G20 tippkohtumine, varjab Kreml hoolega oma tõelisi ambitsioone. Möödunud nädalal toimunud kohtumisel, kus osalesid Venemaa, Ukraina, Prantsusmaa ja Saksamaa, kutsus Putin Läänt avaldama survet Ukrainale rahu tagamiseks ning hoiatas, et Venemaa ei jää passiivselt jälgima tema vastaseid aktsioone. See on Vene presidendi tuntud retoorika, millega ta seekord vihjab Moskva eemaldumisele Minski rahuleppest.
Putini toetus käib sotsiaalmajanduslike raskustega heitlevate venelaste hulgas üha alla, olles eelmise aastaga võrreldes kukkunud 10%. Venemaal seisavad aga 20. septembril ees duuma- ehk parlamendivalimised. Kuigi keegi ei kahtle Putini valimisvõidus, näib teda ajendavat vana ja läbiproovitud tõde – parim kaitse on rünnak. Ukraina süüdistamisega terrorismis püüab Putin parandada oma kõikumalöönud mainet ja mõjutada valimistulemusi.
Alexander J. Motyl kirjutab 15. augusti Kyiv Post'is, et Putin kujutab endast ohtu nii oma naaberriikidele kui Läänele. Motyl'i hinnangul on Vene kallaletungid Ukrainasse, Valgevenesse või ka Eestisse Putini võimuloleku ajal üpris tõenäolised.
Muidugi on lääneriikidel endalgi probleeme küllaga. USAs käib äge valimisvõitlus; Prantsusmaal, kus viimastel kuudel on toime pandud mitmeid terroriakte, seisavad 8 kuu pärast samuti ees üldvalimised, mistõttu president François Hollande pöörab suurt tähelepanu sisejulgeolekule; Ühendkuningriik maadleb oma Brexiti tagajärgedega ning Saksamaal püütakse toime tulla rändekriisiga. Nii on Ukraina konflikt surutud tagaplaanile. Siiski rõhutas USA asepresident Joe Biden läinudnädalases telefonivestluses president Porošenkoga, et Washington jälgib tähelepanelikult kõiki Krimmi provokatsiooniga seotud arenguid ja lisas, et nende eest lasub vastutus täielikult Venemaal.
Dramaatiline august
August on Moskvas klimaatiliselt kõige rängem kuu, kus kuumus vaheldub äikesetormide, paduvihmade ja üleujutustega, kuid teisalt on see sageli olnud ka poliitiliste “orkaanide” kuu. Siinkohal vaid mõned pöördelised augustikuised sündmused Venemaal: ebaõnnestunud riigipöördekatse 1991. a; majanduse kokkulangemine 1998. a; teise sõja alustamine Tšetšeenias (1999), sõda Gruusias (2008); allveelaeva “Kursk” hukkumine (2000); rängad looduskatastroofid aastatel 2010 ja 2011 ja lõpuks siis tänavune skandaal – Vene Julgeolekubüroo teade “terroristliku vandenõu” avastamisest ja ennetamisest Krimmis.
Kuid viimased kolm aastat on augustikuu toonud ukrainlastelegi kaasa surma, kannatusi, hävingut, rändekriisi ja poliitilisi maavärinaid. Kõik see algas Krimmi annekteerimisega 2014. a ning viimasele järgnenud sõjategevusega Ida- ja Kagu-Ukrainas. Pea iga päev tuleb teateid inimeste hukkumisest.
Venemaa sõda Ukraina vastu kutsub ettevaatusele ja valvsusele.
Elle Puusaag