Nüüd aga, nagu sain esmaspäeval CBC võrgulehelt lugeda, on jalakas, vabandage meelega huumoriga valitud väljendust, taas jalad alla saanud. Seda tänu hübriidpuudele.
Tuletaks meelde, et jalakas on Põhja-Ameerikas põlispuu. Nagu paljude dendroloogiliste – ning ka muid liike tapvate haigustega – oli siin tegemist importtõuguga, kelle vastu vanadel uhketel jalakatel polnud vajalikku immuunsust ega oskust kohaneda. Öeldakse, et Jumala riigis on see tavanähtus, ime, et inimloom on suutnud nii kaua vastu pidada ja nii palju ökoloogilist pahandust teha, kui ta tänaseni on.
Kakskümmend aastat või nii tagasi kirjutas teadlane Edward Tenner seadusest, mida ta nimetas Law of unintended consequences. Kogemata langetatud otsuste tulemustest. Näiteid oli tal palju, eriti linduderiigis. Näiteks New Yorgis tahtsid Euroopa päritolu sisserändajad näha neid linde, mis koduses pildis olid tuttavad – nagu musträstad. Importeeriti siis paar pesakonda, nüüd on sturnus vulgaris Suure Õuna vastikumaid elanikke, kuna puudub loomulik kontroll ja levi neil selline, et neid on tohutult kõikjal. Ja nende lärmi ning mustust.
Jalakatega aga pole olnud nii. Kuigi 1960ndatel ei teatud enamat, kui et terveid puid maha saagida igaks juhuks, et haigus ei leviks, siis nüüd on laboratooriumides palju saavutatud. Metsatööline Ray Vendrig andis CBC võrgulehel mõista, et eksperimenteerimine, mitte vana ja tuttavaga tegelemine, on toonud suuri tulemusi.
Kuna juhtun olema nende killas, kes ei kujuta ette, eriti sel aasta-ajal, päeva-kahte, ilma pikema pargiskäiguta, linnasudust ja lärmist pääsu otsides, tervitan seda olukorda. Mäletan, kuidas High Park oli sootuks teist nägu. Tuttavad teed armetud ja paljad. Järverand peaaegu nudistatud. Meie kodune jalakas, enam kui pool sajandit tagasi, pakkus mitte ainult varju, aga ka nooruses ja lolluses võimalusi okstesse ronida, maailma uudistada. Linn istutas küll mingi uue puu asemele, mis tänaseks üllatavalt hiigelsuur, aga see polnud kuninglik jalakas.
Ning ärgem unustagem, et inglise uhke laevastik poleks jalakata sugugi olnud see, mis valitses laineid kõikjal, kus päike paistis, vaatamata ajavööndile. Selline oli too haruldane jalakas, merelaevade ehitamisel asendamatu.
Toronto linna süüdistatakse paljuski. Aga CBC järgi istutab linn aastas keskelt läbi 100 000 puud, et hoida tervena vajalikku ökosüsteemi. See nö hollandi haigus ei lubanud puudel juurtest lehtedeni vett toimetada. Aga uued hübriidid suudavad seda teha.
Selleks aga on ka maaomaniku või üürniku abi vaja. Eriti tänavuse põuaga. Vendrig tuletab meelde, et kastmist ei vaja mitte ainult muru, aga ka suur puu vajab tõsisemat dušši.
Fredericton, New Brunswick, mida on olnud õnn külastada, oli kunagi tuntud kui “uhkete jalakate linn”, nii oli ta hüüdnimi. Ray Vendrig arvab, et varsti on linnal taas tagasi oma uhke hüüdnimi, tänu arengutele dendroloogias. Istikud võtavad kõikjal vedu, nii USAs – kus jalakas oli isegi nii oluline puu, et andis nime pea igas linnas mitmele tänavale – kes ei mäletaks õudukat, mis toimus Elm Streedil? – aga just Torontos on see uudis tervitatav, kuna need, kes mäletavad Torontot enam kui pool sajandit tagasi, ei kujutaks ette linnapilti uhkete jalakateta.
Kiitus teadlastele, et on suutnud ajalugu tõrjuda, taastada seda, mis on loomulik linnapilt. Järgmisele põlvkonnale, mis peaks ju olema praeguste mõtlejate peastiimuliks.
Tõnu Naelapea
