Kuid mõned mu ajaloolisemad spordiga seotud mälestused on just olümpiamängudega seotud. Ei ma ole nagu Ets, kellele meeldib sumo ja see ameerika jalgpall, kus mõni mängija näebki välja kui Baruto.
1968 Mehhiko – ja Bob Beamon kargas kaugust erakordse maailmarekordiga ja meie Tõnu Lepik tuli viiendaks. Emil Zatopek 1952 Helsingis – kolm pikamaajooksu kulda, mida vaevalt mäletan. Ja siis Montréal 1976, kus soomlased domineerisid pikemail distantsidel: Pekka Vasala – kuld 1 500 m ja erakordne Lasse Virén, kes peaaegu kordas Zatopeki. Neli aastat varem Münchenis oli ta 10 000 m kullamees. Siin aga – kuld 5 000 m. Kuld 10 000 m. Ja siis traditsioonilises mängude lõpuvõistluses maratonis, oli sommi võhm väljas – oli kümmet tuhandet vaid kaks päeva varem võitnud ja maratonis ei suutnud medalile tulla, see kõige koledam koht üheski spordis, neljas koht, aga küll ta pingutas. Ning võitjaks keegi poolakas, kes enne ega pärast pole midagi saavutanud.
Eks ikka parem pöialt hoida, kui atleet on Nool või Kanter või hõimurahva esindaja. Ja pidage meeles, et Montréalis mängiti nii Vasalale kui Virénile Maammet, mis ju meie armastatud hümni viisil. Mida need Neuvostoliidu sportlased arvasid? Või need sohki tegevad idasakslased?
Kertuga lähme ehk tülli, aga mina tean, et olen kaks nädalit lollikasti ees, tahan eriti neid meie Rio Trio neidusi näha, kolmikud, kes kõik maratonijooksjad ja piltilusad pealekaudu. Kertule seda aga ei vist ütle.
Vabarna Volli