Kaasneva eaga julgen aga lapsepõlve meenutada. Vaat vanainimest tuli alati austada. Raudselt. Ja ise saades sinnapsi, noh mida ma mängin, jubagi pea seal, siis ei saa teps arugi, miks need tänapäeva noored oma silmas pindu ei näe. Või palki, nagu meil leiti.
Viimases seitungis oli erakordselt häid artikleid. Lugesin tukkumiseni, mis juhtub enam, kui sooviks. Aga meil on siin olemas tegureid, mis ehk õpetavad pinnu ja palgi vahet tundma. Lasteaiad. Koolid. Skautlaagrid ja suvekodud. Ning kes selle kõige lõid?
Vanaemad ja vanaisad. Neid peame hoidma. Oi kui hea, et meil on pangad, ajalehed, koorid, kirikud, lõppu siin pole. Kuid nendeta, mõtlen just eelkäijatele, poleks meid. Eestlasi.
Tean muidukski, et mulle heatahtlikult antud ridades peaks lõõpima. (Karla võiks edasi lajatada.) Kuid vahel on soov rõhutada seda, et ma just mutimullahunnikust ei kasvanud. Kuidagi tobe sellest aru saades toonitada, et meid on vähe. Ja me peame kokku hoidma.
Aga see horvaat, noh ta oli igati kena mees. Mensch nagu kunagi öeldi. Me pidime siin uusleitudmaal palju ebameeldivat tegema. Tema vanasõna – kui see ausalt oligi vanasõna, mitte mingi õpitud väljend, mida keegi tema riigi tark pähe istutas – on mul meelen.
Ja lõpetaks, vastik-nastik nagu olen. Tihti tahan, selle pinnu ja palgiga tulevikule sõnu lausuda. Oma silmas seda ei näe ega tunneta, aga olemas ta mõnel noorel on, hetkel, ja tahaks rohkemaid tegijaid näha. Kuna olen eestlane. Tahan, et püsime.
Vabarna Volli