Telli Menüü

Kanada päevik – Intrusiivne õiguste riivamine


Põhimõtteliselt pole vist kellelgi rahvaloenduste vastu midagi. Seda vaid siis, kui keskendutakse olulisele, mitte suvalisele. Teoreetiliselt annavad rahvaloendused valitsustele informatsiooni, andmeid, mille põhjal langetada olulisi tulevikuotsuseid.

Olen varem kirjutanud sellest, kuidas Kanadas on neid andmeid kuritarvitatud – müüdud informatsiooni erafirmadele, kes majanduslikku kasu otsides suunavad oma turunduskampaaniaid jõukamatesse kodudesse. Tervitasin konservatiivide otsust lõpetada rahvaloenduse nö pika vormi või ankeedi sunduslikku täitmist. Ent valimiste eel lubasid liberaalid selle otsuse ümber lükata, taastada sundtäitmise. Nii tegidki.

Teisel mail teatas CBC, et 10. maiks on iga leibkond kohustatud täitma kas 10- leheküljelist küsimustikku või 36(!) leheküljelist (jube lühike ettehoiatusaeg!). See pole sugugi tahtevabaduse pooldaja, filosoofiliselt libertariaanlase lähenemine, kui esitada küsimus – miks on nii pikka ankeeti vaja täita? Mida nad ometi küsivad? Ning riik soovib, et seda elektrooniliselt täidetakse – paljud aga ei kas oma arvutit või ei usalda interneti turvalisust. Mõelgem, mitu skandaali on riigitasandil olnud privaatinformatsiooni kaotamisega ja mis on häkkimiste kaudu laiali levinud. Samuti jagab riik heldelt USAle reisijate kohta informatsiooni, mis on moraalselt vale. Õnneks on võimalik paluda paberile trükitud küsimustikku, kuid selleks peab ise nõudmise esitama, riik ei saada seda laiali. Mis on ka vale.

www.census.gc.ca

Vaevalt, et kedagi häiriks küsimused vanuse, rahvusliku elik etnilise tagapõhja, hariduse ja abieluseisu kohta. Sissetuleku suhtes on sutsu ebameeldiv teada, et selleks pole lahtrit – maksuamet on lahkelt lubanud oma andmebaasi statistikaametile, Statistics Canadale. Kas puudub usaldus? See on ju isiklik informatsioon, see pole teiste asi, kuivõrd palju (või vähe) keegi teenib. Eriti, kui nagu ülalmainitud, on mitteriiklikel asutustel võimalik juurdepääs andmebaasile.

Tänu CBCle on teada nii mõnigi küsimus, mis tasakaaluka inimese arvates rahvaloendusse ei sobi. Ning ei tea, miks need eksisteerivad, sundkorras vastamiseks. CBC uudiste osakond valis pikast vormist viis küsimust, muidugi provokatiivselt, aga võib arvata, et selliseid on enamgi, kui 36 lehekülge lahtreid ootavad täitmist.

Esimene neist on päris tühine. Kas leibkonna nimel allakirjutanu lubab informatsiooni avalikustada aastal 2108, seega 92 aastat pärast küsimustele vastamast. Leibkonnast pole siis keegi ilmselt enam elus ja vist ei tähenda avalikustamine enam midagi. Tänapäeval on näiteks huvitav tsaariaegsete rahvaloenduste tulemusi lugeda, et saada pilgukest minevikust, ‘ wie es eigentlich gewesen, et ajaloolase Ranke kuulsat väljendust laenata.

Teine on aga väga intrusiivne. Küsimus on suunatud vaimse tervise olukorra tuvastamiseks. Kas küsimustele vastaja põeb emotsionaalseid, psühholoogilisi või muid vaimseid tervislikke hälbeid nagu ärevust, ängistust, bipolaarsust, anoreksiat või on mingi aine sõltlane? No mis on riigil asja sellise informatsiooniga. Mõneti on tervitatav, et riik on astunud samme vaimse tervise ravi laiendamise suunas, aga see on ju tohutult isiklik küsimus, mille vastus ei saa kuidagi ometi mõjutada riigi poliitikat.

Kolmas küsimus palub loetelu, mitu tuba on elamus. See vist kedagi ei sega, aga neljas küsib, kas maja vajab kapitaalremonti. Jällegi, kelle asi see on? Mitte riigi, kui just riik ei paku raha selleks, et uue katuse saaks peale, vundamendi veekindlaks seada. Teist põhjust ei näe sellise küsimuse taga.

Ja CBC poolt valitud viimane küsimus on kah kuidagi imelik, pärides, kes maksab leibkonnas (st mis isik) hüpoteeklaenu, majapidamisega seotud arveid. Tavaliselt on see ju perekondlik ettevõtmine, näiteks suur-Torontos oleks mõeldamatu, et ühe sissetulekuga saaks kõike seda saavutada (kui just tegemist pole, nagu sai ühes hiljutises päevikus sellele juhitud tähelepanu, Aasiast pärit, kahtlaselt saadud varandusega…).

Tsiviilvastupanu ei saa paraku tänapäeval nö demokraatias esitada. Kuigi on küsitav, kas sunduslikud nõudmised nagu maksud ja rahvaloendused, on demokraatlikud. Oli ju näiteks Kanadas isikliku sissetuleku peale asetatud tulumaks ajutine samm, majandamaks Esimese maailmasõja kulusid. Henry David Thoreau kuulus ja klassikasse jõudnud 1848. a essee „Essay on Civil Disobedience” rõhutas, et riigi agresiivsemad nõudmised, nagu näiteks maksustamised, ei ole alati kooskõlas individuaalsete õigustega. (Thoreau keeldus makse maksmast, kuna need toetasid USAs orjust, mille vastasena ta ei saanud alla neelata kaudselt süsteemi aidata majandada oma rahadega). Thoreau leidis, et kodanikud on moraalselt kohustatud sellist agressiooni eitama, isegi kui nõudmised on valitsuse poolt seaduslikult kehtestatud.

Rahvaloendused ei ole iseenesest moraalselt valed. Isegi, kui need on teoreetiliselt anonüümsed (mida internet kahjuks ei saa tagada). Küll aga siis, kui küsimustikud on sissetungivalt privaatsust eiravad. Kui oleks vaid nii, et vastuseid suunatakse koolide, haiglate ehitamise suunas, teede ja infrastruktuuri parandustele, ei piuksuks keegi. Kuid 36 lehekülge on tõesti palju, eriti kui riik topib oma nina sinna, kuhu tavaline inimene isegi oma parimat sõpra ei lubaks.

 

 

Tõnu Naelapea

Loe edasi