Karla kalendrisaba – Käsuõpetusest ja keeluseadusest
apr. 22, 2016
Estonian Life No. 16 2016
Kui sa sedasi üksi kodus konutad ja tunned, et kellelgi sind enam õieti vaja ei ole, siis tulevad igasugu imelikud asjad meelde. Vanad ajad, noh, ja kõik, mis neil vanadel aegadel juhtus vai ette tuli. Pealtnäha tühised asjad, aga näe, meelde tulevad. Ja siis akkad mõtlema, et kui ta ikke meelde tuli, äkki ta siis poldki nii tühine.
No näituseks nisuke asi, et koolis õpetati meile piiblilugu ja katekismust ja see oli täitsa arilik värk, kõik leitsid, et see on tarvilik. Kümme käsku pidi korralikult peas olema, muidu sind ristiinimeseks ei peetud; ja ristiinimesed me tahtsime olla kõik, siis veel meie maal kedagi Allahhi kummardama ei õpetatud. Nojah, käsud olid meil peas, aga nende käskude peale keski suurt ei mõteld, õppisime rohkem papakoi moodu.
Aga siis ühel päeval tuli välja, et üks poiss mõtles. Köster tuli kooli katsuma ja küsis klassi ees, kes teab, kuda kõlab seitsmes käsk. Kui keski näppu püsti ei ajand, siis näitas ise näpuga ühe ästi villase maapoisi peale ja käskis sel vastata. Poiss tõusis kenaste püsti ja kostis selge ja kõlava äälega: „Sina pead varastama!" Köstriärra kohkus ära ja küsis salvitud äälega, et kas noormees mitte ei eksind, et tema teada olevat käsk oopis selline, et ei tohi varastada. Poiss vastas, et ei tema eksind ühti, köstriärra vist ise eksis. Et ei tohi varastada, see pole käsk, vaid keeld. Kui on käsk, siis peris kindlaste peab varastama.
Köster ei mõist musta ega valget lausuda. Küsis lõpuks, kas poisi vanemad kah niiviisi mõtlevad. Poiss kinnitas, et jah, isa ütleb ikke, et natuke peab valetama ja natuke varastama, siis saab ilmas ästi läbi. Ei mäleta enam, kuda see asi lõppes, kas mindi koju papat-mammat pinnima vai mis, aga klassis jäi võit poisile ja meil oli kangeste lõbus.
See lugu tuli mulle vist sellepärast meelde, et lugesin kuskilt ühe targa inimese ütelust, et igast raamatust, mis tema on lugend, on ta midagi varastand. Ja siis ma sain aru, et see lihtne talupoiss kõneles sulatõtt. Varastada tuleb jah, aga sa pead oskama õiget asja varastada. Kes teise inimese rahakoti ära iivab, teeb topeltkahju: teisel jääb mõni tarvilik asi ostmata ja ega näpatud raha vargale endale kah õnne ei too. Aga kui varastad teise inimese tarkust, siis on topelkasu sehes: varas saab targemaks ja teine pole millestki ilma jäänd. Nii et õpi aga õigeste vargile ja kõik on kosser. Seda viimast sõna vist küll katekismuses ei old.
Ah et kuda selle valetamisega siis on? Noh, kuule, seda kuntsi pead kah mõedukalt oskama. Omavahel öelda, ega see kõik, mis ma siin kirjutasin, ikke peris tõsi ei ole. Aga kui ilusti valetad, pole äda kedagist.
Kargu Karla
