Ainuüksi käesoleva teksti põhjal võib öelda, et eesti kirjakeel on läbinud mitme sajandi pikkuse arenguprotsessi, olles selle käigus tundmatuseni muutunud. Kõik keeled muutuvad aja jooksul, sh ka meie armas emakeel.
Ehkki lapsed omandavad kõnekeele vanemate ja kaasinimestega suheldes, tuleb kirjakeelt neile eraldi õpetada. Rõõmustav, et seda tehakse jätkuvalt ka väliseesti koolides.
Ajakirjanikud, raamatute autorid ja korrektorid püüavad kirjakeele reeglite vastu mitte eksida. Kahjuks esineb aga sellest hoolimata trükistes vigu. Kunagine töökaaslane „Vaba Eestlase” päevilt tavatses öelda, et lehte sattunud trükivigade pärast pole vaja muretseda. Alati saab järgmises lehes nende kohta õienduse teha ja leht visatakse peatselt prügikasti nagunii.
Paraku ei pea see loogika tänapäeval enam paika. Kui üks noor sugulane hakkas oma vanaisa, eestiaegse politseiniku Juhan Puusaagi kohta internetist teavet otsima, sattus ta huvitavale leiule. 1940. a 12. märtsi Päewalehe Politseipeegli rubriigis antakse teada, et Koidu tän. 114–5 elava Juhan Puusaagi abikaasa Maia oli ostnud kõrvalmajas asuvast toidupoest vorsti, mille lahtilõikamisel tuli sealt välja riidetükk. Juhan Puusaag palus „vorstivalmistaja võtta vastutusele kõlbmata vorsti müügilelaskmise pärast”! Perekonnaliikmed pole sellest 76 aasta tagusest vahejuhtumist kunagi kuulnud. Nagu paljud Juhan Puusaagi kolleegid, puhkab temagi Venemaal kusagil nimetus hauas oma viimset und. Nii et temalt selle kohta enam midagi küsida ei saa.
On tänuväärne, et tänapäeval digitaliseeritakse arhiivides vanad ajalehed, kust kooruvad välja isegi pisidetailid. Kirjasõna on uskumatult visa elujõuga. Seda tasub alati meeles pidada.
Elle Puusaag
