Tänu
Eerik Purje tänas Tartu College'it, VEMU, kes võimaldas kirjutamist teostada ja materiaalselt toetada. Kirjanik tänas kõiki eestlasi, kes on usaldanud oma lood jutustamiseks. Eriliseks andunud lugejaks ja esimeseks kriitikuks on olnud Eeriku abikaasa Ilme, kes luges ja juhtis tähelepanu ebaselgetele kohtadele raamatus. Ilme Purje looga ,,Üks laps läks laia ilma” lõpeb triloogia ja nii keerab kirjanik oma jutustaja tee uuele käänakule.
,,Mesipuu poole” on triloogia viimane raamat ja sisaldab 13 eestlaste lugu, kes Eestist põgenenuna, välismaal kõrghariduse omandanud, tugeva positsiooni saavutanud oma tegevuse ja ellusuhtumisega. On selliseid saatusi, kel on elus vedanud, on peegeldusi kahe põlvkonna vahel, on lahkujaid, on väikestena, vanemate käekõrval, võõrsile minejaid.
Lugejateni jõuavad saatusekaaslaste eluhetked ja jutustajad: Ago Peters, Endel Jaska, Leo Allas, Ervin ja Joosep Rüütelmann, Riitta Tiido, Jüri Daniel, Esko Luksepp, Alver Rõika, Lembit Maimets, Leida Sepp, Heldur Laul, Ilme Purje. Nendest mõnigi oli publiku hulgas kuulamas kirjaniku mõtisklusi ja katkeid raamatust. Eveli Kõrre ja Tamara Norheim-Lehela esitasid emotsionaalselt kaheksa katkendit kaheksa inimese saatusest. Need väljavalitud nopped olid kujukad näited eestlaste elu keerdkäikudest.
Miks hea sulega kirjanik lõpetab sarja?
Inimeste lugusid, millest kirjutada, on endiselt palju veel jutustamata. Eerik Purje vastuseks on see, et kirjutamine muutus šabloonseks. Kuigi iga inimese lugu on erinev, kadus uudsus. Eesti ajakirjanikud teevad juba sama: tulevad, küsitlevad, kirjutavad ja avaldavad mälestusteoseid. Lõppes ka tähtajaline leping kirjanikuga. Samuti on vanus üheks tõkkeks. Ta on ennast nimetanud inimeseks, kes alustas elus kõike hilja – nii abielu, isaks kui vanaisaks saamist.
Ees on terendamas uus projekt, mis on vana jätk
Materjali on palju, mida ei saa raisku lasta minna. Eerik Purjel on tekkinud võimalus kirjutada romaani, kus tegelased on väljamõeldud, kuid juhtumid tõestisündinud. Sõnameistril on vajadus elava ajaloo järgi. See ei ole ametlik ajalugu, mida loeksid ajaloolased ja õpilased koolides. See on ajalugu, mida inimesed ise mäletavad, sest me ise oleme elav ajalugu. Sõnasepal on kõhklusi ja tõkkeid teel, kuid nendest tuleb üle saada, sest pagulaskirjanduse järele on vajadus. Eerik Purje on olnud fanaatik ja pagulaskirjanduse usku.
Eerik Purje tutvustas kuulajaile kahte oma viimase raamatu ,, Mesipuu” arvustust. ,,Elukirjas” ilmus Villu Kanguri kirjutis, kus ta tänas Purjet, kelle kirjutatud elulood puudutasid väga lähedalt. Maarja Pärl-Lõhmus, Tartu Ülikooli ajakirjanduse õppejõud soovib rohkem selliseid eesti inimesi, kelle mõttejõud on vägev. Ei olegi hilja, kuni mäletajad mäletavad. Purje on eeskujuks – kirjutada inimesest.
Lilled autorile, autogramm raamatusse, kohv ja kringel külalistele – nii lõppes ,,Mesipuu poole” raamatuesitlus. Kodus sain juba lugeda raamatut ennast ja leidsin sellest kaks tuttavat perekonda, kellest sain palju rohkem teada, kuid samas ka kinnitust eelnevalt kuuldule. Eerik Purje positiivne, ladus ja humoorikas kirjutamislaad viis mõtted jutu sisse ega lasknud enne lahti, kui jutt oli läbi loetud.
Loodame, et Sa, Eerik, ei lehvita nüüd seda kaabut, mis on Sul peas raamatute tagakaanefotol. Et sa ikka huvitavate sündmuste keerises oma muhedat keelepruuki ja nalja viskad koos kaasmaalastega üle ilma. Ühineme Piret Noorhani sooviga mereaasta 2016 puhul: tuult purjedesse, Purje!
Eda Oja
