Venemaa omandamas keskset rolli võitluses terrorismiga?
Erimeelsustest hoolimata kohtusid Antalyas USA president Barack Obama ja Vene riigipea Vladimir Putin, arutamaks ISISe terroriakte ja Süüria sõda. Valge Maja teateil leidsid mõlemad riigipead, et Süürias on vaja saavutada vaherahu, võimaldamaks üleminekuperioodi riigi juhtimisel.
Niina Hruštšova (Nikita Hruštšovi lapselaps) juhib tähelepanu asjaolule, et Putini lubadus leida ja karistada neid, kes valmistasid ja paigutasid pommi Vene lennuki hävitamiseks Siinai poolsaare kohal, oli täpselt ja osavalt ajastatud. Hruštšova nendib, et sel viisil avas Lääs end taas Putinile ja viimane lõikab sellest vaid kasu (RCP, PS,18.11)
Pariisi ründamisega omandas Süüria kodusõda globaalse konflikti mõõtmed. Putini esinemine G20 kokkutulekul näitas, et Venemaa hakkab omandama selles üha kesksemat rolli, pommitades ägedalt Süürias ISISe positsioone, tehes seda koguni tiibrakettidega.
Putin pakkus G20 tippkohtumisel koostööd efektiivseks võitluseks terrorismiga, öeldes: “Kui meie partnerid arvavad, et on aeg muuta suhteid, siis me tervitame seda ettepanekut.” Hruštšova näeb selle lähenemiskatse taga Putini loogikat Ukraina ja Krimmi kontekstis ehk teisisõnu soovis vabaneda lääne sanktsioonidest.
Mida teha põgenikega?
G20 kohtumisel Türgis keskenduti ka Euroopa pagulaskriisi lahendamise võimalustele, mis tekitab jätkuvalt pingeid. Kahtlus, et ISIS on juba sokutanud oma terroriste põgenike hulka, sai kinnitust Pariisis, kus üks pühasõdalane saabus Kreekasse just sel viisil.
G20 tippkohtumise lõppkommünikees lubatakse koordineeritud ja ulatuslikku lahendust rändekriisile. Põgenikke tahetakse aidata tervishoiu ja hariduse osas ning töökohtade leidmisel.
Esinedes 18. novembril Zürichis Churchilli Euroopa sümpoosiumil, ütles president Toomas Hendrik Ilves oma kõnes, et Euroopa on muutuste ristteel ja otsustavas kriisis.
Kas ja kuidas oleks veel võimalik ohjeldada migrantide tulva Euroopasse? Wilfried Martensi nimelise Euroopa Uuringute Keskuse poliitikadirektor ja analüütik Roland Freudenstein nendib oma arvamusloos (Pm, 05.11), et üks pool näeb Euroopat kristliku maailmajaona, mis peaks kaitsma end rahvaste rände eest. Vastaspool väidab aga, et Euroopa tulevik on globaliseerunud ja multikultuurne. Nn kristlik Euroopa on suurele hulgale põgenikele peavarju pakkumise ja nende integreerimise osas pessimistlik, ent samas küllaltki optimistlik suutlikkuse osas neid tarade ja piirikontrolliga eemal hoida.
Humaansetest kaalutlustest lähtudes tuleb põgenikke muidugi inimlikult kohelda, kuid neid ei tohi ka kontrollimatult üle piiri lasta. Teisalt peavad varjupaiga taotlejad omaks võtma Euroopa alusväärtused.
President Ilves hoiatas ülalmainitud kõnes, et pärast Pariisi 13. novembri rünnakute õudu võib põgenikekriis õhutada veelgi enam populistlikku ja äärmuslikku poliitikat. Väites, et põgenikke pole enam võimalik vastu võtta, kuna nad on terroristid või et nendega kaasneb terrorismioht, unustatakse, et “need põgenikud, kes täna tunglevad Euroopasse viivail teil, on põgenenud sellesama režiimi, jõhkruse ja mõrvahimu eest, mida nägime Pariisis”.
USA ja Kanada vastuoluline kontseptsioon Süüria osas
Et praegu pole maailmas põletavamat teemat kui võitlus terrorismiga, äratasid USA presidendi Barack Obama ütlused Antalyas antud pressikonverentsil imestust. Viidates mitte ainult enda, vaid oma sõjaliste nõuandjate seisukohtadele, kinnitas Obama, et USA maavägede saatmine Süüriasse oleks viga. Ometi seostatakse ISISe tekkimist ja esiletõusu peamiselt just USA vägede lahkumisega Lähis-Idast! Nii kaheldaksegi praegu USA militaarse strateegia tõhususes Lähis-Idas, eeskätt Süürias.
Kanada peaminister Justin Trudeau andis aga kaitseminister Harjit Sajjan'ile mandaadi Kanada võitlusmissiooni lõpetamiseks Iraagis ja Süürias. See hämmastas samuti G20-l osalenud NATO partnerriikide esindajaid. Kas Kanada hiilib tõesti kõrvale oma liitlaskohustustest uue peaministri juhtimisel?
Ka Saksamaa liidukantsler Angela Merkel arvab, et sõjaline sekkumine Süürias ei lahenda sealseid probleeme.
Esinedes 18. novembril kõnega Prantsusmaa linnapeadele, nentis president Hollande, et ISISe võitmise primaarseks eelduseks on laiapõhjalise koalitsiooni loomine. Ent kas see on üldse võimalik ülaltoodu valguses?
G20 määrav roll maailmas
Kuna G20 riigid valdavad ca 85% globaalsest majandusest, puudutavad nende maade tippkohtumistel vastuvõetud otsused miljoneid inimesi. Antalyas olid kõne all tööhõive olukord, majanduskasvu võimalused; investeeringute tegevuskava; finantsvaldkonna reguleerimine; globaalse kaubavahetuse elavdamine jm. Eriti suur tähtsus on just investeeringutel, mis aitavad vähendada töötust.
Paraku on arenenud riikide ja arengumaade investeeringute vahel tohutu lõhe, mis pärsib viimaste strateegiat tööhõive olukorra parandamisel.
Et poliitika ja majandus on omavahel tihedalt seotud, on G20 kohtumistelt saadetud sõnumid ja seisukohad olulised kogu maailma jaoks.
Elle Puusaag
