Märgatavalt suurendas naudingut eelmainitud pikaajaline koostöö mõlema interpreedi vahel. Oleme harjunud sedalaadi kontsertide puhul kõnelema solistist ja saatjast. Antud juhul oli muusikaline efekt niivõrd terviklik, et eelmainitud mõiste kaotas oma tähenduse. Kaks muusikut olid nagu kokku kleebitud, esinesid identsete helikaksikutena. Sellist jäägitut ühtekuuluvust kogeb harva.
Kavas võimutsesid valdavalt 19. sajandi klassikud. Nii Glinka kui Schuberti sonaadid pärinevad sajandi algusest, kahe noore helilooja peaaegu samaaegsed üllitised erinevalt maalt ja erinevas helikeeles. Sibeliuse põhjamaiselt karge lühipala Rondo kuulub sajandi lõppu, tõsisema ja tüsedama värviga, kuid samuti suhteliselt noore käe ja hingega kirja pandud. Omapäraseim ja väljendusrikkaim oli Prokofievi „Romeo ja Julia” balletimuusika, originaalselt orkestrile kirjutatud, hiljem kuulsa vene tšellisti Borisovsky poolt vioolale ja klaverile kohandatud.
Oli tõeline rõõm ja nauding järjekordselt kuulda mõlemaid kunstnikke, kelle ettekanne oli esmaklassiline. Hingekeeled helisesid ja nende heli ei vaibu niipea. Kontsert väärinuks arvukamat kuulajaskonda. Kokkutulnud publik oli soe ja vastuvõtlik. Südamest tulnu nakatab.
Eerik Purje
