Fraser Institute, Vancouveris asuv konservatiivne mõttekoda, on juba mitu aastat avaldanud raporti Vabaduse indeks. Huvitav on alati uurida, kus üks või teine riik tabelis seisab. Teisipäeval avalikustati tänavune raport, suuri üllatusi ei olnud, kõikumisi eriti ei olnud märgata mullusest. Siiski, arvestades sellega, et on valimiste aasta, tasuks kanadalastel sellega tutvuda; kuna kuigi tänavuses indeksis oli Kanada kuuendal kohal, on ta varem kõrgemal asunud, ei tea kas libisemist saab mõne praeguse konservatiivse valitsuse sammuga seletada.
Näiteks kurikuulsa Bill C-51-ga, mis lubab Ottawale erakordseid meetmeid nö terrorismivastases võitluses, samas aga inimõigustele tallates. Seaduseelnõu lubab riigil turvalisuse nimel koguda eraisiku kohta informatsiooni, mis tänapäeval on hõlpsasti saavutatav, kõike seda tema teadmata. Areste võib läbi viia ja kodaniku trellide taha asetada määramata ajaks kogutud informatsiooni põhjal, ning aresti põhjust ei pea Bill C-51 järgi andmagi. Ilmselge inimõiguste rikkumine.
Kuid see on Fraser Instituudile vist vähe tähtis. Nende indeks mõõdab isiklikku, tsiviil- ja majandusvabadust, põhinedes 76-l näitajal. Mõni neist ei kehti üldsegi demokraatlike riikide kohta (näiteks naiste mutileerimine on üks selline osutaja), kuid siiski, raport on üsna põhjalik ja hästi läbi viidud.
Alustaksime siis statistikast – esimene tegur, mis silma püüab. Fraseri uurijate järgi on 152-st riigist esikohal Hong Kong, mis natuke üllatab. Teistest eestlastele olulistest riikidest on Soome kolmandal kohal, Austraalia seitsmes, Rootsi paikneb kümnendana, USA 20, Venemaa 111. Eesti juhib Balti riike, olles 22. kohal. Edetabelis viimane on Iraan. Piirkonniti maailma 17-st regioonist, nii nagu fraserlased on seda jaganud, on teadagi Põhja-Euroopa esikohal, siis Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa.
Pealiskaudsele lugejale aitab sellest, et Kanada ja Eesti on rahvusvaheliselt kõrgetel kohtadel. Detailsemalt targemaks saada soovides tuleks mahukat raporti ise lugeda, juhis, kuidas seda teha, on päeviku lõpus. Kokkuvõtlikult aga järgnevalt. Raporti toimetaja Fred McMahoni järgi on eesmärgiks nö klassikalistele tsiviilvabadustele keskendudes määrata, kuivõrd on neid võimalik nautida asukohamaal. Nendeks on sõna- ja usuvabadus, isiklik vabadus majanduslikke otsuseid langetada, ning kartmatult lävida, kellega soovitakse, koguneda ilma riigivõimu kartmata.
Kanada, statistika järgi, paikneb globaalselt kõrgel kohal tänu riigi turvalisusele ja julgestusele – eks C-51 on osa sellest, vaatamata realiteedile isiklikul tasandil kaitseb see riiki. Juriidiliselt, st seadusandluses olevat Kanada enam kui tasemel, vabaturg majanduslikult lubab võrdset konkureerimispinda, eraomandi kaitse on väga hea, ja siin on erapooletu kohtusüsteem.
McMahoni sõnul uuritakse ka kuritegevusnäitajaid, vägivalda, piiramisi, mida määrab seksuaalne orientatsioon, ning naiste õigusi. Seksuaalteemadel võib arvata, et minnakse isegi liiga kaugele – tolerantsed oleme, aga eelisõiguseid ei tohiks üheski riigis olla olenemata kalduvustest. Ning nagu Eestis keerleb praegu poleemika selle üle, et islamiusksete nõudmised naiste riietuses/näokatteis ei ole kooskõlas Eesti põhimõttelise ruumiga, siis ütleks nii mõnigi, et Roomas ela nagu roomlane.
USA 20-ndat kohta seletab McMahon sellega, et andmed näitavad seadusliku valitsuse võimu nõrgenemist, eraomandi kaitse kahanemist, ja kvaasi, ehk ebajuriidiliste määruste ning korralduste markantset kasvu. Viimane tähendab otsuste langetamisi kohtutes, mis päriselt ei ole juriidiliselt „kosher” ehk paslikud. Eesti kohta muidugi McMahon Põhja-Ameerikas avaldatud raporti kommenteerides sõna ei võtnud.
Põhimõte on huvitav, indeksit põhjalikult lahti seletada aga nagu esimeses lõigus kirjutatud, on keeruline. Selleks tuleb raportit täispikkuses lugeda, et saada aru, millises maailmas — ja riigis — me elame.
