On ilus valge rüngas, ülemises servas kõver sinine sälgukene sehes nigu Kopli laht Talina juures. Keskel paksem pehme mügarik, kuhu oleks kena selili sisse kukkuda ja koivad välja sirutada. Aga natukese aja pärast kaed, et Kopli laht on vaikselt Kakumäe kanti nihkund ja sälgu servad on sakiliseks läind. Pehme mügariku asemel on kahvatu kuristiku taoline moodustis. Kudagi ei julge sinna selili visata, ei tea, kuda uuesti välja saad.
Sedasi kaedes akkad mõtlema, et sõda on irmus küll, aga vahel on rahu veel irmsam. Sõja aegu vallutavad ühed riigid teisi ja panevad uusi piirikupitsaid püsti, maailma kaart aetasse segamini. Aga rahu ajal liigub kõik vaikselt, keski ei pane tähele, kui mõnest Eestimaa linnast saab Venemaa linn. Oma rahvas kaob üksaaval väljamaale ja mujalt tulevad murjanid asemele. Kirikus käijaid enam ei ole, aga ega kirikut sellepärast maha ei lõhuta. Sellest tehasse mosee ja jälle on käijaid küll ja küll. Jumalaarmu pole enam vaja ja Allah ei alasta kellelegi.
Inimese enda elu läheb kah sedasama moodu, muutub aegapidi ja mitte selles suunas, kuhu sina tahad. Eile ammustasid karbunaadi, täna ammas logiseb, ei saa peale mannapudru midagi suhu võtta. Täna koperdad ühe karguga, omme on kahte vaja. Ea, et silm ikke veel pilvi näeb ja nende rändamist. Oleks Oskar elus, kaeks kahekeste, nigu seltsim.
Kargu Karla
