Selge, et tollaste dramaatiliste sõjasündmuste taustal ei olnud Balti riikide okupeerimine just kõige enam avalikkuse tähelepanu köitnud küsimusi. Et avalduse „autorlus” on hiljem seostatav Sumner Wellesiga on ühelt poolt juhus – pidevalt haige, vananev välisminister Cordell Hull oli puhkusel – kuid teiselt poolt ei olnud ka. On arvatud, et alati ettevaatlik Hull oleks võinud avaldust blokeerida. Pealegi oli Welles'il kui Roosevelti lähedasel liitlasel lihtne saada presidendi heakskiitu, mis taolise kaaluka avalduse puhul oli vajalik. Kuid ärgem unustagem ka Balti riikide suhtes sõbralikku välisministeeriumi ametnikku Loy W. Henderssoni, teksti tegelikku koostajat.
Teiseks tuleks avalduse tsiteerimisel olla täpsem kui paljudes populaarsetes käsitlustes. Pole tõsi, nagu väidab näiteks eestikeelne Wikipedia, nagu tunnistanuks avaldus kehtetuks Balti riikide anneksiooni Nõukogude Liidu poolt. 23. juulil olid Eesti, Läti ja Leedu veel formaalselt iseseisvad riigid. Avalduses isegi ei kasutatud õiguslikke termineid „okupatsioon” või „anneksioon”, küll aga kõneldi üldsõnaliselt territoriaalse puutumatuse ja poliitilise iseseisvuse hävitamisest. Huvitav on, et pressiteates ei juhitud tähelepanu ühelegi konkreetsele sündmusele – Nõukogude diplomaatilisele survele juunikuus, maade okupeerimisele ega ka valimistele uutesse esinduskogudesse juuli keskel. Ei mainitud ka 21. juuli otsuseid Nõukogude võimu kehtestamisest ega 22. juuli avaldusi astuda Nõukogude Liidu koosseisu, mis olid tõenäoliselt Welles'i deklaratsiooni otseseiks ajendeiks. Teksti ebamäärasus on aga ühtlasi tema tugevusi, sest üldisi põhimõtteid deklareerides välditi laskumist detailidesse, mis oleks võinud kaasa tuua tülikaid vaidlusi ühe või teise Moskva sammu õiguspärasuse üle.
Mis veelgi huvitavam, avalduses ei ole kordagi mainitud agressorit nimepidi, vaid on kõneldud salapärasest „suuremast naabrist”, kelle toore jõu või jõuga ähvardades tehtud „röövlitegusid” Ameerika rahvas taunib. Soome ajaloolasel Kari Aleniusel on arvatavasti õigus, kui ta tõlgendab sõnastuse leebust soovina Nõukogude Liitu mitte ülearu ärritada, eriti kui asetada Welles'i avaldus laiemasse 1940. aasta sõjasündmuste ja Washington-Moskva suhete konteksti. Erinevalt tänasest, kui Euroopas on „kõigest” üks agressor, tuli tollal silmitsi seista vähemalt nelja sõjalist jõudu tarvitava revisionistliku suurriigiga. Jaapani, Saksamaa ja Itaalia imperaatorite ja diktaatorite kõrval ei paistnud Jossif Stalin sugugi kõige verejanulisem ja ohtlikum, hoolimata isegi hiljuti lõppenud Talvesõjast, mis Ameerikas teravat pahameelt oli põhjustanud. Suur Nõukogude impeerium paistis keskenduvat oma siseprobleemidele ning tema suutlikkus läbi viia sõjalisi kampaaniaid oli pärast sõda Soomega enam kui kahtlane.
Igal juhul ei soovinud USA ega Suurbritannia lisada NSV Liitu juba niigi pikka vaenlaste nimekirja. Juba aprillis alanud konfidentsiaalseid kõnelusi Nõukogude suursaadikuga, mis hoidsid suhteid 1941. aastani stabiilseina, viis läbi just presidendi lähim usaldusisik Sumner Welles. Kui Moskva protestis presidendi 15. juuli seadluse vastu, mis oli blokeerinud USAs asuvate Balti varade ülekandmise Nõukogude riigipanka, oli Washington nõus teksti kohendama, kustutades viited okupatsioonile, jõu kasutamisele ja isegi Nõukogude tsiviil- ja militaarorganite kontrollile. Sellegipoolest, retoorilistest pehmendustest hoolimata jäi nii de jure kui de facto mittetunnustamine jõusse ega muutunud ka pärast strateegilise partnerluse teostumist Nõukogudemaaga pärast 1941. aasta juunikuud.
Ajalookirjanduses on rõhutatud 1932. aastast pärineva Stimsoni doktriini mõju Welles'i deklaratsioonile, kuid tekstis endas viiteid Jaapanile ei ole. Kuigi sarnasusi Jaapani vallutuste mittetunnustamisega on palju, paigutub Welles'i deklaratsioon viidetega USA ja Ladina-Ameerika suhetele pigem Lääne hemisfääri konteksti. Nn heanaaberlike suhete arendamist Ameerika vabariikidega pidas demokraatlik administratsioon üheks tähtsamaks töövõiduks – paralleel praeguse Barack Obama Kuuba-poliitikaga on siin ilmne – ning uue välispoliitika arhitektiks oli taas just Sumner Welles, kes oli suursaadikuks Havannas 1933-1934. Kuna 1940 oli presidendivalimiste aasta, oli tark neid tõsiasju valijale meelde tuletada.
Roosevelt lootis muidugi, et ka Moskva korraldab suhteid väikeriikidega „heanaaberlikkuse” vaimus, kusjuures see kontseptsioon ei välistanud naabrite mõjutamist nii sise-, majandus- kui välispoliitikas, isegi sõjaväebaase mitte, kuid seda tuli teha otsest sõjalist jõudu kasutamata. Presidendi hilisemat Balti-poliitikat võib tervikuna tõlgendada kui katset soovitada heanaaberluspoliitikat ka Nõukogude Liidule. Siit tulenes Roosevelti palve Stalinile 1943. aasta Teherani konverentsil, et Moskva ilustaks oma kontrolli Balti riikide üle mingisuguste näiliselt demokraatlike valimiste või referendumitega.
Probleemiks oli, et presidendi ettekujutus Nõukogude tegelikkusest oli naiivne ning ta pidas Moskva mõjusfääri Euroopas peaaegu sama progressiivseks kui Washingtoni mõju läänepoolkeral. Kui NSV Liidu tõeline olemus pärast sõja lõppu selgeks sai, sattus Roosevelti välispoliitiline pärand teravate sisepoliitiliste rünnakute alla. Ometi oli olemas Welles'i deklaratsioon, mida külma sõja muutunud oludes oli võimalik USA välispoliitikas kilbile tõsta.
Lõpetuseks tuleb meeles pidada, et 1940. aastal ei arvanud küllap keegi, et mittetunnustamispoliitika püsib järgnevad viiskümmend aastat. Pigem oli tegu Ameerika huvide kaitsmisega üldise rahukonverentsini, mis 1919. aasta vaimus sõja pidi lõpetama ning lahtised küsimused kokku sõlmima. Balti küsimuse lahtiseks jäämises peame tänama eelkõige külma sõja algust, mis hoidis ära reaalpoliitilised kokkulepped Balti riikide arvel. Nii võib öelda, et just külm sõda päästis Welles'i deklaratsiooni, mida vastasel korral meil praegu vaevalt oleks põhjust meenutada.
Kaarel Piirimäe, Tartu Ülikooli teadur
