Mõtlesin, et nojah, landesveer sai küll nii et mäletab, aga neid mäletajaid pole enam elus ja ega nad oma lastele seda mälestust pärandama ei akand. Aga et selle koslepi andjad kah ei pärandand, see on natuke imelik küll. Eestimaal küll pidada kaitseliitlased sikliga ringi sõitma nigu vanaste, põrin taga ja tõrvik tulega pihus. Meil võiks kah sedaviisi olla.
Äkiste tuli jumalavallatu mõte pähe, tahtsin proovida, kas poisil naljasoont on vai ei ole. Tegin tõsise näo ette ja käisin oma ässa välja, et võib olla on meie praegased tegelinskid kõik Putini usku ja pidasid võidupüha mai alguses ära. Et siis oli suur paraad sirpide ja aamerdega. Üks venelaste vorstipood oli avalikult kuulutand, et kõik endised nõukogude rahvad on ühinend võiduparaadiga, oli oma reklaamilehe peale Eesti lipu kah maalind. Me ju veike rahvas ega me jaksa iga kuu võidupüha pidada.
Assa kuripatt, kuda poiss plahvatas. Käratas, et äbi sul pole lõõpida, elatand inime. Tead väga ästi, mida see maikuu värk meile tähendas. Püha oli, aga võitu pold. Nüid on võit, aga püha pole. Varsti ei peeta meil vabariigi aastapäeva kah enam, kui nii edesi läheb.
No ma jäingi vakka kah. Äbi oli natuke jah. Aga ea meel kah, et keski ikke mäletab. Ead võidupüha teile kah!
Kargu Karla
