Teades hästi tausta, kuidas näiteks meie vanavanemad rabelesid lahti tsaariaegseist kütkeist, on raske aru saada sellest, kuidas on olnud siin heaoluriigis lähenemine teistele. Viskaks nalja lätlaste kohta, ehk, aga olen kohanud häid lätlasi, mis on ajaloolist suhtumist muutnud. Elagu lätlased, ja elage eestlased, vihkamisvabalt. Oleme kõik inimesed.
Mis viib pärismaalaste teemani. Kuigi USA ja Kanada on valitumad paigad sisserändajatele, seda juba kaua, siis mineviku pilt on karm. Eriti USAs, aga ega ka Kanada ajalugu pole nii helge. Et pelgalt 20 aastat tähistada põhirahva panust riigile, on absurdne.
Milles siis küsimus, küsib ehk lugeja. Nimelt pole põlisrahvastelt mitte ainult maa ja kodu ära võetud, nad on ka surutud teise-klassi kodaniku staatusesse. Reservaatidesse surutuina, põhilistest ja põlistest elukommetest irrutatud tänu kapitalisimile, pole neil enam elugi. Ja süüdi on nii prantsuse kui inglise päritoluga kolonialistid.
Seda saab vaid enese silmaga nähtuna kinnitada. Reservaadid on kurvad kohad. Riigi rahadele lootes ja teades ka, et juhtkonnas olles võib mõni taaler nende tasku libiseda, on raske elada. Manitoulini saarele sõitmine praamiga on paras näide, kui võtta mõni põige kõrvale. Ning tegemist on inimestega. Ja nende vigadega.
Selge, pärismaalastel on olnud raskusi kolonialismiga. Kohtumine näiteks alkoholiga, mis aborigeenidele oli võõras, on olnud määrav. Tartu College'i lähedal asub pärismaalaste maja, nii nagu meie Eesti Maja. Selle ees tihti magavad või ootavad siin sündinud inimesed, kes vajavad abi. Mingi ametlik päev, mida riik vaid 20 aastat on välja kuulutanud, pole neile kasuks.
Kuigi Stephen Harper vabandas peaministrina põhirahvale tehtud ülekohtu eest, pole asi nii lihtne. Nimelt sõnad ei loe, nagu iga eestlane teab. Raha loeb. Kui saaks kuidagi korvata mineviku patte sõnadega, las käia. Aga paraku on olukord majanduslik.
Ning hullem, kes suudab maksta kinni patte? Mis hinnaga? Umbes sama küsimust võiks esitada neile, kelle eluteekond kas katkes või lühenes tänu Siberisse saatmisele, kuigi nemad ei olnud milleski süüdi. Võrdlus, usun, olles ehk naiivne, arvates, et iga inimhimg on võrdne, pole mitte tühine.
Aastate eest sai loetud raamatut “Black Robe”, mille põhjal hiljem vändati samanimeline film. Tegemist oli looga, kuidas prantsuse kolonialistide huvides jesuiidid üritasid ristiusku pärismaalastele tuua. Lõppes karmilt, nagu võiks ette arvata. Ajalooline küla, millest autor Brian Moore sai vist inspiratsiooni, on taastatud Midlandi linna lähistel; mitte eriti kaugel on kaks erinevat mälestuspaika pärismaalastele, üks nende oma loomulik surnuaed, teine katoliiklaste poole peale surutud. Paavst isegi käis seal, pühitses põlisrahva kangelannat. Olen külastanud mõlemaid paiku mitmel korral, mõeldes sellele, kuidas eurooplased põhirahva väärtusi tühistasid.
Ülalolevad read on eestlasena kirjutatud. Vabadust vajava, nõudva ja vajadusel ihkava inimesena. Ei tea, kuidas mingi riiklik diktaat, nimetades ühte pühapäeva kellegi huvides, korvaks mineviku patte. Kriipsutaks alla siin faktile, et maailmas on ülekohut tehtud ajalooliselt palju ning kõikide eest seista ei suudaks keegi. Ent Kanadas vähemalt, on riigil must plekk otsmikul seoses põlisrahvastega, ja seda ei puhasta mingi ametliku päeva väljakuulutamine.
Tõnu Naelapea
