G7 kujutab endast tähtsat üleilmset raamistikku poliitilise ja majandusliku koostöö edendamisel, ehkki sel puudub administratiivne struktuur, statuut ning muud formaalsed ja bürokraatlikud institutsioonid. See kõik ei vähenda siiski G7 autoriteeti, vaid pigem tõstab seda.
G7 juhid hoiatasid Venemaad, et on valmis Moskva suhtes seoses Ukraina konfliktiga kehtestatud sanktsioone karmistama, kuna ägenev vägivald Ida-Ukrainas võib viia veebruarikuus Minskis sõlmitud relvarahu kokkuvarisemiseni. Kuigi Moskva teeb näo, nagu sanktsioonid Venemaad ei kahjustaks, mõjus teade, et 23. juunil aeguvaid sanktsioone Krimmi vastu pikendatakse veel aastaks, lausa torkena herilasepessa. Krimmi peaminister Sergei Aksjonov ütles, et sanktsioonidest hoolimata jääb kaotajaks Lääs ja Krimm tuleb sellest võitjana välja (RN, 09.06.).
Läänevastasusega tugevdatud natsionalistliku “liimi” abil loodab Venemaa president Vladimir Putin parandada oma režiimi lõhesid isegi siis, kui selle hinnaks on tema väljaheitmine maailma kõige mainekamast ja väärikamast klubist. Iseasi muidugi, kas Venemaal on üldse kunagi olnud põhjust ja õigust sellesse kuuluda. Nii et – back to normal ehk G8-st jälle G7-ks, nagu see olema peakski.
Ajalehe National Post (09.06.) juhtkirjas nenditakse, et peaminister Stephen Harper on üks väheseid Kanada valitsusjuhte, kes, hüljates diplomaatia, räägib president Putiniga otseselt ja julgelt. Tema sõnul juhivad Vene majandust oligarhid ja kriminaalsed sündikaadid, kes täielikult eiravad demokraatia põhimõtteid. Nii pole ka president Putinil kohta meie [G7] laua taga, ütles Harper. Kanada pole piirdunud ainult retoorikaga, vaid ühendanud selle ka tegudega, andes Ukrainale mitmekülgset materiaalset ja moraalset abi.
Kuigi kantsler Merkel peab Putiniga tihedat kontakti ja USA riigisekretär John Kerry kohtus Vene riigipeaga hiljuti Sotšis, on lääne sõnum Kremlile selge: lõpetada agressioon Ukrainas, misjärel on võimalik taastada normaalsed suhted. Lähitulevikus see aga vaevalt teostub.
Elle Puusaag
