Milline on olnud siiani Sinu kõige toredam MÜ elamus?
Raske ütelda. Tegelikult võtsin MÜ-st osa ka 1974. aastal Kuopios Soomes ja 1976. aastal toimunud Pocono seminarist, kus olid peamiselt MÜ inimesed. Hiljem hakkasime ka Rootsis metsaülikooli seminare korraldama Metroo nime all (Metsaülikool Rootsis). Kõik on olnud väga toredad ja põnevad. 1976. aastast mäletan näiteks seda ootusärevust ja erksust, mida oli tunda kõigis osavõtjais. Tunne oli, et hakkame koos midagi vägevat korda saatma. Loomulikult oli MÜ-s põnev ka kuulata kõiki huvitavaid loenguid, nagu Rein Taageperalt ja Tönu Parmingult, aga ka paljudelt teistelt.
Tänavu on Eesti Muusika Aasta. Millise muusika võtaksid kuulamiseks kaasa üksikule saarele (või põlismetsa)?
Miks peab inimene valima? Head eesti muusikat on ju nii palju. Mulle väga meeldib eesti koorimuusika, näiteks Cyrillus Kreegi “Taaveti laulud”, mida poleks saanud luua kuskil mujal kui Ida ja Lääne piirimail asuvas Eestis või Veljo Tormise “Ingerimaa õhtud” – tsükkel, mis oma soomeugrilisuses tundub nii eksootiline kui omane. Mul on olnud võimalus laulda kooris mitmeid Arvo Pärdi teoseid ja neis peituvat seesmist rahu on raske mujalt leida. Populaarmuusika valdkonnas on mul ka mitmeid lemmikuid, näiteks laulja Maarja-Liis Ilus, kelle ilus hääl ja mõnus esinemisviis on mind alati köitnud.
Milline on Sinu arvates kõige ilusam sõna eesti keeles?
“Maiasmokk” on üks väga ilus sõna, sest seda saab öelda naudinguga, samas tundes sellest õhkuvat head maitset. Õigupoolest kubiseb eesti keel ilusatest sõnadest. Vist esimest korda sain sellest aru, kui hakkasin lugema Paul-Eerik Rummo luuletusi, milleks muuseas sain tõuke 1970ndatel MÜ inimeste kaudu, kellest paljud olid Rummo avastanud. Muidu leian, et eesti keel on millegipärast eriti ilus, kui seda räägivad väikesed lapsed. Kogen seda oma töö juures Stockholmi Eesti Koolis, kus eesti keel on täiesti elav keel, aga ka oma esimese lapselapse kaudu, kes nüüdseks on kaheaastane ja ütleb mulle eesti keeles “vanaisa”.
Küsis Lea Kreinin
