Neid ridu kirjutades on õhus arvamus, et valitsus sunnib streikivad õpetajad (ametiühingu pool valitud strateegilistes piirkondades) tagasi tööle. Kuid juba Durhamis on kuu aega tunde kaotatud, mujal pea sama kaua. On alles eeskuju. Noored õpivad, et äge rahulolematus on sobiv, kui ei saa, mida tahad.
Ning see sündroom pole uus. Olen varemgi kirjutanud sellest, kuidas lapsevanemana olen kogenud viimase 15+ aasta jooksul koolides sellist häbematut lähenemist, kus lapsed ei loe, ainult õpetaja rahakott.
Ontarios saame süüdistada liberaale, kes tänu endisele peaministrile Dalton McGuintyle on suutnud hämada ja raha raisata pea igas valdkonnas. Üleriiklikult aga on Stephen Harperi konservatiivne valitsus saavutanud võimuhoidmise nimel isegi hullemagi renomee.
Selle aasta paeluvamate raamatute hulka, mida olen lugenud, kuulub kahtlemata Michael Harrise „Party of One”. Autor on Vahtralehemaa parimaid uurivreportereid. (Mitte eksitada ultra-parempoolsest konservatiivist endise Ontario peaministriga, kel sama nimi.)
Harrise teose alapealkirjaks on Kanada radikaalne ümberkorraldamine (makeover), mis on toimunud valijale teadmata.
Rahvas ootab parlamendilt aatelist ja tõhusat tegemist. Endine riigi pearevident Sheila Fraser, kelle ametikohta Harper õõnestas algusest peale, lausus Harrisele, et parlament enamusvalitsuses ei uurigi, mida esitatakse. Hämamine toimub ka pikkade klauslite lisamistega eelarvetesse, millel pole üldse tegemist riigimajandusega.
Olulised riigiministeeriumid on näinud mitte ainult majandusliku toetuse kärpimist, aga programmide tühistamist. Seda eriti keskkondlikult – Albertas reostavad õliväljad veekogusid; uuringuid, mille kaudu kaitseksime järvedes ja jõgedes sisevete kalu, on põhjendamatult tühistatud. Selliseid demokraatiavastaseid samme on Harper astunud mitte Kanada huvides, vaid isiklike poliitiliste seisukohtade huvides. See tähendab, tavakodaniku elu ei ole oluline, suurettevõtete huvid ja võimu hoidmine on märksa tähtsamad.
Harris toonitab eriti seda, et mida peaminister avalikult ütleb, kas valimiste eel või valitsedes, ei ole sugugi kooskõlas tehtuga, millest vähesed teavad. Senatireform oli üks paeluvamatest lubadustest, mida Harper valijatele andis enne vähemusvalitsuse saavutamist pea kümme aastat tagasi. Ja Duffy, Wallin jt, keda Harper senatisse nimetas, muutusid üle öö enesekasuhimulisteks. Duffy oli omal ajal huvitav, paistis olevat aateline telereporter, keda usaldati. Harrise järgi on aga ta senatisse pääsemisest saadik nii mitut seadust murdnud, et enam ei saa ka usaldada seda, mida ta teleajakirjanikuna ütles.
Endine parlamendi spiiker Peter Milliken leiab Harrise raamatus, et Harper põlastab jultunult põhimõtteid, mille all Britannia ning Kanada on sajandeid tegutsenud. Harris tsiteerib ka endist informatsiooni erivolinikku Robert Marleaud, kelle sõnul Harper eirab Westminsteri seaduseid, ainult kuna tema absoluutne võim enamusvalitsuses on seda lubanud.
Valimiskampaania alles käivitub. Uusdemokraadid saavutasid äsja Albertas üllatuslikult enamusvalitsuse, kukutades pea 44 aastat kestnud konservatiivse võimu. Noored Albertas olevat poliitiliselt aktiivsed, lootus on, et see ka NDPle föderaalselt energiat lisab.
Harrise põhjalik Harperi paljastamine raamatus, millel nii sobiv pealkiri, ühemehepartei, (kas võrdlus Staliniga?) kinnitab, et konservatiividele oleks uut liidrit tarvis. Ja NDP on liialt sinisilmne, elupraktikata, teame, et sotsialism kapitalistlikus riigis ei saa kunagi jalgu alla. Liberaalidel samuti must korrumpeerunud minevik. Mis aga on kindel, et Kanada vaarub hetkel ühest poliitilisest skandaalist teise. Duffy kohtuprotsess või õpetajate streik Ontarios on vaid pinnapealsed avalikud näitajad, mida head reporterid on suutnud avalikustada. Karta võib, et neid on märksa rohkemgi.
Tõnu Naelapea
