Talinas peeti selle pronksist soldati man võiduparaadi ja uputati teda lilledega. No selle vasta ei saa kellelgi midagi olla, kui vanad veteraanid oma langend kaaslasi mälestavad ja austavad. Pole tähtis, kelle kamandu all nad kunagi marssisid ja misukeses suunas püssiga sihtisid. Soldat on soldat, tema pole ühtegi sõda kuulutand ega välja mõteld, temaga käin mina ühte jalga. Misukesi kõnesi seal peeti ja kuhu poole rusikat näidati, seda ma ei kuuld ega näind ja parem kah.
Aga vat siinsamas Torontu linnas peeti kah paraadi. Linn oli punaseid lippusi täis, sirbid ja aamrid peal ja puha. No kuda kuramus nisukest asja teha lubati? Aakristi ei tohi kodus lauasahtlis kah pidada, aga verekarva viisnurka võib uulitsal igaühe silma all liputada. Kunagi oli Ameerikamaal nisuke president, kes ütles, et Nõukogude Liit on kurjuse impeerijumm. Nüid tuleb välja, et Kanaada on lurjuste impeerijumm.
Kui minult veel keski küsib, kump oli ullem lurjus, kas Joss vai Aadu, siis ma tean, mis ma talle ütlen. Kiita mees pold kumpki, aga kõige ullem lurjus on üks kolmas. See, kes nende vahet täpselt teab, aga silmad kinni pitsitab. Ja Nõukogude Liitu pole kunagi olemas old, oli Jõukogude Liit. Ei nemad osand nõuga midagi peale akata, kõike tegid jõuga.
Selle irmsa sõjaga, mis seitsekümmend aastat tagasi otsa sai, on sedasi, et ühed mäletavad ja teised valetavad. Mina olen esimeste kirjas.
Kargu Karla
