Järgnes nädal hiljem Ehatarre astumine pikema kavaga, õp Kalle Kadakas tegi kindlaks, et Jumalapoja taassündi sai samas märgitud.
Ning kuna meie kogukond on laialdane, siis ka hõimurahva, põhjanaabri eakatekodusse, Suomi-Kotisse, viidi naerusuil lauldes külakosti, seda 22. aprillil. Soomlaste erakordselt sõbralik ja kaunis vanemate inimeste elamu on koduks õige mitmele kaasmaalasele, keda koor tervitas lauluga, tuletades meelde, et vaimuliku muusika sisu põhineb just armastusel, teiste hoidmisel.
Kui poleks olnud endise koorijuhi Asta Ballstadti tuge klaverisaates, oleks ehk mõni aprillikuine etteastumine olnud nõrgem. Ei saa ka unustada Marta Kiviku orelilt antud toetust Suurel Reedel Agricola kirikus, mille akustika on märksa parem kui koguduse endises kodus. Eks saame kiita arhitekti, Mihkel Bachi, kes ka meie teise suure koguduse kodusse, Peetri kirikusse, lõi oma nägemuse järgi koorisõbraliku atmosfääri.
Kooris laulmine on erakordne elamus, eriti olulist, ainsamat sõnumit esitades. Vana-Andrese segakoor loodab tiivustada teisigi sellest aru saama – uusi liikmeid, eriti meeshääli, oleks juurde tarvis. Kuid tuumik on olemas. Sellegi poolest, aprillis toimunu kinnitab, et lauludega pürgime kõrgemale, kui vahest maine elu lubakski!
TN
